Meile meeldib pugeda teiste hinge. Ja meeldib, kui teised tunnevad meie vastu huvi. Me otsime võimalust kellegagi samastuda, võimalust midagi kogeda ja tunda. Ja meil on hea meel, kui suudame panna kellegi endale kaasa elama, panna mõistma, mis meiega toimub. Maailm on täis erinevaid lugusid ja erinevaid võimalusi lugusid leida - sõbrad ja töökaaslased, filmid ja raamatud, fotod ja uudised, vedamised ja äpardused, naljad ja kaotused. Me vajame oma ellu lugusid, enda ja teiste omasid, päris ja väljamõelduid. Storytelling ehk lugude jutustamine on nii populaarne, et sellest on saanud ka eraldi turundusmeede. Kaupmehed kasutavad meie lugude vajadust ära, et paremini müüa. Kui tootele lugu juurde rääkida, ollakse alati nõus selle eest kõrgemat hinda maksma. Aga mitte lugude jutustamise teooriast ja turundusnippidest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid lugude keemiast - miks on lood meie jaoks olulised ja kuidas need meile mõjuvad?
Kui me kuuleme mõnda lugu, siis vallandub meie organismis terve hunnik erinevaid hormoone, mis panevad meid ennast teistmoodi tundma. Neist kõige olulisemad positiivsed hormoonid on oksütotsiin, dopamiin ja endorfiin.
Lugude jagamine arendab meid emotsionaalselt. See suurendab mõistmist ja sallivust, loob inimeste vahel ühendust. Meile meeldib ennast samastada kangelastega elus või filmis ("Äge tüüp! Ma tahaksin ka olla tema moodi."). Meile meeldib koguda ja pildistada asju, millel on lugu, sest see annab meie elule sügavama sisu ja tähenduse ("Selles on midagi erilist."). Täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu ei loo meile firmamärgiga asjade kuhjamine, vaid kogemused ja emotsioonid.
Lugude rääkimine on eriti tähtis perekonnas. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam nad iseseisvuvad. Kuid ka uksi prõmmival teismelisel ei kao vajadus perekonda kuuluda. See on suur segaduse aeg, mis tekitab neis vastakaid tundeid ja käitumist - tahaks olla vanematest eemal, aga tahaks olla ka pereliige. Sellel ajal tuleb hakata vaikselt looma uutmoodi suhet - lapse ja vanema suhe peaks arenema järk-järgult täiskasvanute suhtluseks. Mida jõulisemalt püüab vanem jätkata ainult lapsevanemana, kehtestada rangeid reegleid ja kontrollida, seda suurem on teismelise trots vanemliku surve vastu. Paremaks eristumiseks vanematest ja uue turvalise täiskasvanute suhte loomiseks on tarvis teada, kes on mu vanemad inimestena. See võimaldab lapsel mõista vanemaid ja nende kujunemise ajalugu, aktsepteerida nende kogemusi ja muret. Kuid kõige tähtsam on see, et lood aitavad hoida kontakti.
Lastega oma lugude jagamine pole oluline ainult uuel tasandil suhte loomiseks, vaid ka laste ärevuse maandamiseks oma "ealiste iseärasuste" pärast. Teismeline on suurtes muutustes: tema keha areneb ja mõni asi tundub ikka eriti veider või nõme, hormoonid möllavad, mõtted ja tunded pole enam mänguasjade juures, miski pole endine. Lapsele on lohutav ja õpetlik teada, kuidas vanemad on selles eas elanud ja kuidas on nad selle kõigega toime tulnud (eriti samast soost vanem!), mis aitas neil keerulisi aegu üle elada ja millised olid nende õppetunnid, millised vahvad seiklused ja muremõtted neil olid, kuidas ja millal see aeg mööda läks jne. Ärevuses nooruki jaoks on tähtis teada, et see kõik, mis temaga toimub, on täiesti loogiline ja normaalne, lisaks ka ajutine nähtus. Meil on võimalik nende hirme vähendada lihtsalt oma lugusid rääkides.
Meie keel on nii rikkalikult arenenud ainult tänu sellele, et meil on olnud palju lugusid. Oleme tahtnud teada saada ja oma teadmisi teistele jagada. Oleme soovinud kontakti luua, et koos ellu jääda ja õnnelikumad olla. Lood toovad inimesed kokku, kasvatavad mõistmist ja sallivust. Sharing is caring :)
Kui me kuuleme mõnda lugu, siis vallandub meie organismis terve hunnik erinevaid hormoone, mis panevad meid ennast teistmoodi tundma. Neist kõige olulisemad positiivsed hormoonid on oksütotsiin, dopamiin ja endorfiin.
- Oksütotsiin on õnnehormoon, mida kutsutakse ka armuhormooniks. See paneb meid tundma lähedust ja usaldust, hoolivust ja turvalisust, lahkust ja inimlikkust; aitab leevendada ärevust ja hirmu. Oksütotsiini laksu all tunneme teise inimesega suuremat seotust, oleme tema vastu empaatilised, mõistvad ja heatahtlikud. Seda hormooni tunned oma kehas siis, kui keegi räägib mõnda lugu ja sa saad aru, mida see tunne tähendab. Olukord võib olla sinu jaoks täiesti võõras, nt jutustaja lapselt varastati koduteel telefon, kuid see tunne - mure oma lapse turvalisuse pärast - on sulle tuttav ja sa mõistad teda. Selle hormooni märksõna on empaatia.
- Dopamiini nimetatakse ka motivatsiooni hormooniks. See on seotud tähelepanu ja rahuloluga. Dopamiini rünnaku ajal oleme keskendunud ja loodame heaolu saavutamisele, meis tekib pinge ja ootame huviga sündmuste arengut või haripunkti. Seda hormooni tunned siis, kui keegi räägib oma lugu ja sul on põnev kuulata, mis edasi saab. Dopamiini märksõna on kulminatsiooni ootus.
- Endrofiin on õnnehormoon, mida peetakse looduslikuks valuvaigistiks. See muudab meid loovamaks ja tekitab lõõgastunud tunde. Endorfiini vabanemist organismis tunned näiteks siis, kui keegi räägib midagi naljakat ja see ajab sind naerma.
Lugude jagamine arendab meid emotsionaalselt. See suurendab mõistmist ja sallivust, loob inimeste vahel ühendust. Meile meeldib ennast samastada kangelastega elus või filmis ("Äge tüüp! Ma tahaksin ka olla tema moodi."). Meile meeldib koguda ja pildistada asju, millel on lugu, sest see annab meie elule sügavama sisu ja tähenduse ("Selles on midagi erilist."). Täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu ei loo meile firmamärgiga asjade kuhjamine, vaid kogemused ja emotsioonid.
Lugude rääkimine on eriti tähtis perekonnas. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam nad iseseisvuvad. Kuid ka uksi prõmmival teismelisel ei kao vajadus perekonda kuuluda. See on suur segaduse aeg, mis tekitab neis vastakaid tundeid ja käitumist - tahaks olla vanematest eemal, aga tahaks olla ka pereliige. Sellel ajal tuleb hakata vaikselt looma uutmoodi suhet - lapse ja vanema suhe peaks arenema järk-järgult täiskasvanute suhtluseks. Mida jõulisemalt püüab vanem jätkata ainult lapsevanemana, kehtestada rangeid reegleid ja kontrollida, seda suurem on teismelise trots vanemliku surve vastu. Paremaks eristumiseks vanematest ja uue turvalise täiskasvanute suhte loomiseks on tarvis teada, kes on mu vanemad inimestena. See võimaldab lapsel mõista vanemaid ja nende kujunemise ajalugu, aktsepteerida nende kogemusi ja muret. Kuid kõige tähtsam on see, et lood aitavad hoida kontakti.
Lastega oma lugude jagamine pole oluline ainult uuel tasandil suhte loomiseks, vaid ka laste ärevuse maandamiseks oma "ealiste iseärasuste" pärast. Teismeline on suurtes muutustes: tema keha areneb ja mõni asi tundub ikka eriti veider või nõme, hormoonid möllavad, mõtted ja tunded pole enam mänguasjade juures, miski pole endine. Lapsele on lohutav ja õpetlik teada, kuidas vanemad on selles eas elanud ja kuidas on nad selle kõigega toime tulnud (eriti samast soost vanem!), mis aitas neil keerulisi aegu üle elada ja millised olid nende õppetunnid, millised vahvad seiklused ja muremõtted neil olid, kuidas ja millal see aeg mööda läks jne. Ärevuses nooruki jaoks on tähtis teada, et see kõik, mis temaga toimub, on täiesti loogiline ja normaalne, lisaks ka ajutine nähtus. Meil on võimalik nende hirme vähendada lihtsalt oma lugusid rääkides.
Meie keel on nii rikkalikult arenenud ainult tänu sellele, et meil on olnud palju lugusid. Oleme tahtnud teada saada ja oma teadmisi teistele jagada. Oleme soovinud kontakti luua, et koos ellu jääda ja õnnelikumad olla. Lood toovad inimesed kokku, kasvatavad mõistmist ja sallivust. Sharing is caring :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar