neljapäev, 23. mai 2019

Lugude jutustamise keemia

Meile meeldib pugeda teiste hinge. Ja meeldib, kui teised tunnevad meie vastu huvi. Me otsime võimalust kellegagi samastuda, võimalust midagi kogeda ja tunda. Ja meil on hea meel, kui suudame panna kellegi endale kaasa elama, panna mõistma, mis meiega toimub. Maailm on täis erinevaid lugusid ja erinevaid võimalusi lugusid leida - sõbrad ja töökaaslased, filmid ja raamatud, fotod ja uudised, vedamised ja äpardused, naljad ja kaotused. Me vajame oma ellu lugusid, enda ja teiste omasid, päris ja väljamõelduid. Storytelling ehk lugude jutustamine on nii populaarne, et sellest on saanud ka eraldi turundusmeede. Kaupmehed kasutavad meie lugude vajadust ära, et paremini müüa. Kui tootele lugu juurde rääkida, ollakse alati nõus selle eest kõrgemat hinda maksma. Aga mitte lugude jutustamise teooriast ja turundusnippidest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid lugude keemiast - miks on lood meie jaoks olulised ja kuidas need meile mõjuvad?

Kui me kuuleme mõnda lugu, siis vallandub meie organismis terve hunnik erinevaid hormoone, mis panevad meid ennast teistmoodi tundma. Neist kõige olulisemad positiivsed hormoonid on oksütotsiin, dopamiin ja endorfiin.
  • Oksütotsiin on õnnehormoon, mida kutsutakse ka armuhormooniks. See paneb meid tundma lähedust ja usaldust, hoolivust ja turvalisust, lahkust ja inimlikkust; aitab leevendada ärevust ja hirmu. Oksütotsiini laksu all tunneme teise inimesega suuremat seotust, oleme tema vastu empaatilised, mõistvad ja heatahtlikud. Seda hormooni tunned oma kehas siis, kui keegi räägib mõnda lugu ja sa saad aru, mida see tunne tähendab. Olukord võib olla sinu jaoks täiesti võõras, nt jutustaja lapselt varastati koduteel telefon, kuid see tunne - mure oma lapse turvalisuse pärast - on sulle tuttav ja sa mõistad teda. Selle hormooni märksõna on empaatia.
  • Dopamiini nimetatakse ka motivatsiooni hormooniks. See on seotud tähelepanu ja rahuloluga. Dopamiini rünnaku ajal oleme keskendunud ja loodame heaolu saavutamisele, meis tekib pinge ja ootame huviga sündmuste arengut või haripunkti. Seda hormooni tunned siis, kui keegi räägib oma lugu ja sul on põnev kuulata, mis edasi saab. Dopamiini märksõna on kulminatsiooni ootus.
  • Endrofiin on õnnehormoon, mida peetakse looduslikuks valuvaigistiks. See muudab meid loovamaks ja tekitab lõõgastunud tunde. Endorfiini vabanemist organismis tunned näiteks siis, kui keegi räägib midagi naljakat ja see ajab sind naerma.
Meie ühiskond on mõistuse ja edu, analüüsi ja hariduse, võistlemise ja tarbimise keskne. Iseenda ja oma tunnetega toimetulek ei ole meil samavõrra väärtustatud. Puudub tasakaal mõistuse ja tunnete vahel. See on loonud olukorra, kus inimesed on küll kognitiivselt arenenud, kuid enamikul meist ei ole emotsionaalne areng eakohane.
Lugude jagamine arendab meid emotsionaalselt. See suurendab mõistmist ja sallivust, loob inimeste vahel ühendust. Meile meeldib ennast samastada kangelastega elus või filmis ("Äge tüüp! Ma tahaksin ka olla tema moodi."). Meile meeldib koguda ja pildistada asju, millel on lugu, sest see annab meie elule sügavama sisu ja tähenduse ("Selles on midagi erilist."). Täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu ei loo meile firmamärgiga asjade kuhjamine, vaid kogemused ja emotsioonid.

Lugude rääkimine on eriti tähtis perekonnas. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam nad iseseisvuvad. Kuid ka uksi prõmmival teismelisel ei kao vajadus perekonda kuuluda. See on suur segaduse aeg, mis tekitab neis vastakaid tundeid ja käitumist - tahaks olla vanematest eemal, aga tahaks olla ka pereliige. Sellel ajal tuleb hakata vaikselt looma uutmoodi suhet - lapse ja vanema suhe peaks arenema järk-järgult täiskasvanute suhtluseks. Mida jõulisemalt püüab vanem jätkata ainult lapsevanemana, kehtestada rangeid reegleid ja kontrollida, seda suurem on teismelise trots vanemliku surve vastu. Paremaks eristumiseks vanematest ja uue turvalise täiskasvanute suhte loomiseks on tarvis teada, kes on mu vanemad inimestena. See võimaldab lapsel mõista vanemaid ja nende kujunemise ajalugu, aktsepteerida nende kogemusi ja muret. Kuid kõige tähtsam on see, et lood aitavad hoida kontakti.

Lastega oma lugude jagamine pole oluline ainult uuel tasandil suhte loomiseks, vaid ka laste ärevuse maandamiseks oma "ealiste iseärasuste" pärast. Teismeline on suurtes muutustes: tema keha areneb ja mõni asi tundub ikka eriti veider või nõme, hormoonid möllavad, mõtted ja tunded pole enam mänguasjade juures, miski pole endine. Lapsele on lohutav ja õpetlik teada, kuidas vanemad on selles eas elanud ja kuidas on nad selle kõigega toime tulnud (eriti samast soost vanem!), mis aitas neil keerulisi aegu üle elada ja millised olid nende õppetunnid, millised vahvad seiklused ja muremõtted neil olid, kuidas ja millal see aeg mööda läks jne. Ärevuses nooruki jaoks on tähtis teada, et see kõik, mis temaga toimub, on täiesti loogiline ja normaalne, lisaks ka ajutine nähtus. Meil on võimalik nende hirme vähendada lihtsalt oma lugusid rääkides.

Meie keel on nii rikkalikult arenenud ainult tänu sellele, et meil on olnud palju lugusid. Oleme tahtnud teada saada ja oma teadmisi teistele jagada. Oleme soovinud kontakti luua, et koos ellu jääda ja õnnelikumad olla. Lood toovad inimesed kokku, kasvatavad mõistmist ja sallivust. Sharing is caring :)

kolmapäev, 15. mai 2019

Oluline, mis jäetakse perevägivalla puhul rääkimata

Eero Epner on ära teinud suure töö. "Sest nad saavad" on üks parimaid lugusid, mida olen lugenud. Ehe ja õõvastav, värvikas ja hirmuäratav - enam paremini ei olekski saanud kirjeldada vägivalduri ja ohvri tantsu. See lugu puudutas paljusid ja tegi must-valgel selgeks vägivalla varjatuse, süstemaatilisuse ja mis kõige olulisem - kahjustused, kuni invaliidistumiseni. Kui inimene on aastaid stressis, hakkab kortisool (stressihormoon) aju kahjustama. Psüühiline häirumine on selle tavapärane tagajärg. Immuunsüsteem nõrgeneb pidevast pingest, organism võitleb ja väsib, füüsilised haigused ja töövõime kaotus võtavad normaalse funktsioneerimise. Laste puhul on leitud, et järjepidev vägivalla pealtnägemine avaldab ajule samasugust kahju, nagu oleks laps ise vägivalla otsene ohver. Nad näevad ja kuulevad alati rohkem, kui vanemad suudavad märgata.

Kas kedagi saab vägivaldseks pidada ilma kohtuotsuseta? Ehitaja tunneb maja juures tüüpvead ära ilma, et tal oleks selleks ekspertiisi tarvis - koduperenaine peaks asjapulga tellima. Automehaanik tunneb sõiduki häälest ära, et laager on läbi või stabika varras kolksub, tal pole vaja selleks eksperthinnangut küsida - kondiitril oleks võib-olla vaja. Vägivallatsejatega aastaid töötanud spetsialist tunneb ka vägivalduri ära tema kõnest ja hoiakust, tal pole vaja selleks ekspertiisi (kriminaalmenetlust) - poliitikutel on seda vaja. Provintsi prominendil, kellest kogu triangel lahti läks, on tüüpilised manipuleeriva vägivallatseja maneerid ja (vahel näiliselt loogilised) argumendid. Jah, süütuse presumptsioon on tähtis, kuid see pole ainus kompass kogu maailmas. Võib ju filosofeerida, kas vägivallatseja on see, kes füüsiliste vigastuste tekitamises süüdi mõistetakse, või see, kes kodus hirmuvalitsust teeb ilma ühiskonna sekkumiseta? Kas varas on varas siis, kui ta varastab, või siis, kui vargus tõendatud saab? Epneri artikkel kirjeldab väga koloriitselt, milline on külm ja manipuleeriv vägivaldur. Mõnikord on keeruline nende puhul leida kindlat kinnitust vägivallale, sest psühhoterror ei jäta füüsilist jälge. - Raske tõestada, lihtne vassida ja varjata. Ja jätkata.

Kuid perevägivalla puhul jäetakse rääkimata, et vägivallatsejaid on kahte tüüpi. Ja hea uudis on see, et külmi ja kalkuleerivaid, Lundy Bancrofti raamatutes kirjeldatuid on vähem kui teisi. Arvestatav osa käetõstjaid teevad seda siiski põhjusel, et tunnet on ühel hetkel rohkem, kui ettevalmistust olukorraga hakkama saada. Nad ei oska ennast verbaalselt piisavalt väljendada, neid pole õpetatud ennast jälgima ja analüüsima, neil puudub sõnavara iseenda mõistmiseks ja oma tunnete väljendamiseks, puuduvad oskused oma emotsioone juhtida ja aju ümber lülitada - reageerimiselt kuulamisele ja mõtlemisele. Oskus aga on õpitav. Pole kohane panna kõik vägivallatsejad ühte patta, nagu seda sageli tehakse, ja tembeldada nad ühtemoodi parandamatuteks. Pole põhjust maha kanda neid, kelle vägivallamuster on muudetav, kui nad vaid ise tahavad ja abi saamiseks õigesse kohta pöörduvad.

Kääbusšimpansid on aastatuhandete jooksul arenenud teistest ahviliikidest kannatlikumaks ja rahulikumaks. Teadlased arvavad, et ahvid saavutasid selle, kuna emased hoidsid kokku ja suutsid liiga "himukatele" isastele koos vastu hakata. Agressiivsed isendid heideti karjast välja ja nad pidid tõestama, et nende käitumine on paranenud, kui tahtsid karja- ja pereelu hüvedest uuesti osa saada. Maakeeli: emased ei sallinud vägivaldseid isaseid ja kogu kari aitas kaitsmisele kaasa. Mis meie vabandus on?
Ahvidest eeskuju võtmise koht pole siin ainult nulltolerants vägivallale, vaid ka ohvri vastutus ennast väärtustada. Suhe on kahepoolne ja muutus tekib alles siis, kui mõlemad saavad aru, kuidas nad sellele mustrile kaasa aitavad; mida teevad või tegemata jätavad, millega lepivad ja kuidas endaga käituda lubavad. Kui me oma mustritega ei tegele, siis me kordame neid ka järgmistes suhetes - vägivallatseja leiab ohvri ja vastupidi. Ei saa olla süstemaatiliselt vägivaldne, kui pole ohvrimeelset.

Meie õppekavad on täis akadeemilist infot, mille käsitlemine sellises mahus on (pehmelt öeldes) rumalus. Hariduse eesmärk on eluks ettevalmistamine. Elus ei aita hakkama saada valemi või fakti teadmine peast, vaid teadmine, kust ma selle vajadusel leian. Ilma kõrghariduseta on võimalik elada, ilma elutahte ja eneseväärtustundeta mitte. Vaimne tervis on toimetulekuks tähtsam kui akadeemiline kraad. Me peaksime vähem õpetama fakte ja rohkem mõtlemist, vähem valmistuma ülikooliks ja rohkem päris eluks, vähem nõudma häid hindeid ja rohkem pakkuma enesearengut inimesena. Kes otsustas, et suhtlemine ja sallivus, tunnete ja konfliktidega toimetulek, enda ja teiste vastu hooliv olemine pole piisavalt vajalikud ettevalmistused eluks? Eneseteadlik inimene väärtustab ennast. Olles rahul iseendaga, julgedes ja osates vajadusel abi leida ei tule kellelegi pähe vägivallatseda või vägivalda taluda.