Teisipäev, 21. juuli 2020

Kohtumine iseendaga

Kui maailmas oleks ainult ilu, headus ja tõde ning teist poolt ei oleks võrdluseks, siis ei saaks head asjad millegi taustal välja paista. Oleks ainult neutraalsus. Hea ja halb on sama mündi kaks külge. Meis kõigis on mõlemad olemas. Meelerahu saavutamiseks peame tunnistama ja mõistma mõlemat, ka oma varjupoolt. See tähendab tunnistada, kes me tegelikult oleme, ilma häbenemata. See on kohtumine iseendaga, päris endaga.

Inimesed, kes kõige jõulisemalt eitavad või kaitsevad oma negatiivset külge, on kõige pimedamad. Nende enesehinnang on liiga madal, et taluda ühtegi vihjet sellele, et nad pole piisavalt head. Kõige aremad on need, kes üritavad näidata, kui ägedad, tunnustatud ja tugevad nad on. Kõige suuremas hädas iseenda ja oma emotsioonidega on need, kes ei tunnista kunagi enda juures negatiivseid tundeid - nad ei salli seda osa iseendast, ei oska sellega toime tulla ja räägivad ainult positiivsest. Enamik inimesi surub teatud osa iseendast alateadvusesse: eitavad oma pahesid ja jooni, mis neile enda juures ei meeldi.

Teistest inimestest halvasti mõtlemine ja hukkamõistmine on alati iseendast eemaldumine - mis on see, mida sa iseendas eitad, püüad maha suruda? Nt kui olen ennast tundnud mingis olukorras lollina ja see tekitab ebamugavust, siis püüan tõestada, kui tark ma olen. Püüan näidata, kui loll on keegi teine ja kui ta mulle üldse ei meeldi, siis on mul hea meel, kui ta mingis olukorras lolliks jääb - tunnen siis tema suhtes üleolevust ja arvan, et mina paistan tema taustal hirmus targana. Sellest üleolevuse tundest saan veel tõestust juurde, et mina olen tark, ma pole kunagi rumal - eitamine muutub tugevamaks ja minu pime osa suureneb. Vari takistab meil asju õigesti nägemast. Pimedad kohad ei teki mitte ainult iseenda, vaid ka paljude muude asjade suhtes, mida me tunnistada ei taha. Nii nagu pilt iseendast, peab ka ettekujutus maailmast, probleemidest, õigest ja valest minema kokku sellega, kuidas me asju näha tahame. Meil tekib pettekujutelm: kui ma mõtlen iseendast nii ja maailmast naa, siis on see järelikult tõsi, sest ma ju tunnen ennast ja seda maailma. Aga see pilt pole täielik, sealt on välja tõrjutud varjupool, mida me näha ei soovi. Vari tekitab:

  • distantsi meie ja teiste vahel. Kui kanname üle negatiivsed omadused teistele ja arvame iseendast kõige paremat, siis tekib vihkamine ja me hakkame uskuma erisustesse, mida nii väga ei olegi.
  • survet, sest püüame kogu aeg näida sellised, nagu iseendale ja teistele meeldiks. Kardame teiste arvamust ja hukkamõistu, kui tuleb välja, et me polegi nii head, kui proovime endast muljet jätta.
Parim võimalus oma varju näha on vaadata inimesi, keda me ei salli, kelle peale kõige ägedamalt reageerime või püüame rahulikuks jääda (mis tähendab sisemist ärritumist), kelle ebaõnnestumise üle on meil hea meel jne. Mõtle:

  • Miks ma teda hukka mõistan?
  • Mis mulle tema juures ei meeldi? Millised omadused mulle temas ei meeldi?
  • Kuidas need omadused mõnikord minu enda puhul väljenduvad? Millal olen ise samasugune olnud?
  • Kuidas ma püüan seda osa iseenda juures eitada? Mis ma selleks teen?
  • Miks on hea mõnikord selline olla? Mille poolest on siis elu lihtsam või parem?
Need omadused ei pea meile meeldima hakkama, oluline on olla neist teadlik, aktsepteerida neid enda juures. Omadused ei ole head ega halvad, need lihtsalt on. Kui suudame neid iseendas taluda ja neisse neutraalsemalt suhtuda, siis mõistame ka teisi vähem hukka.

Emotsioone ei tohi maha suruda, vaid leida lahendus nende ohutuks väljendamiseks. Sellest sõltub meie vaimne ja lõpuks ka füüsiline tervis. Mõtete ja tunnete kvaliteet ja nendega toimetulek määravad meie elu kvaliteedi. Inimesed suudavad ühes ja samas olukorras käituda erinevalt, teha erinevaid järeldusi, olla erinevalt traumeeritud. Mõned on enesekindlamad ja adekvaatsema enesehinnanguga, andestavad ja suudavad lahti lasta. Teised jäävad probleemidesse kinni, hädaldavad, vihkavad, teevad ennast ohvriks, valmistuvad pidevateks uuteks rünnakuteks. Mida see mulle annab? Kuidas see mind aitab? Mida ma sellega tegelikult väldin? Probleem ei ole see, kui meil on trauma, vaid see, kui me jääme oma trauma sõltlaseks. Meie enda valik on, kas võtame elu ja iseendaga toimuvat kui õudust või arenguvõimalust.

Laupäev, 23. mai 2020

Oma lugu

Meil kõigil on oma lood.
Me kanname neid kaasas.
Me mäletame neid.
Ja vahel kannatame nende pärast.
Kuid me kõik jõuame ükskord ringiga sinna tagasi. Mõni varem, mõni hiljem, mina jõudsin täna. Me peame jõudma. Et teha rahu sellega, mida kaasas kanname. Sest mitte kellelegi - mitte kellelegi! - teisele ei lähe see nii palju korda kui meile endale. Vahel ei lähe see teistele üldse korda. Vahel nad ei mäletagi. Kui peame meeles ja peame tähtsaks, siis koormame ainult ennast. Teistel on sellest ükskõik...
Elu läheb edasi.
Ka ilma meieta.
Igal pool.
Igal majal ja kohal on täna hoopis teine tähendus, kui oli siis.
Nende roll on muutunud.
Nende inimesed on vahetunud.
Nende lood on uued.
Ja seda kõike ilma minuta.
Me oleme üksikuna nii väiksed. Me võime tahta ja nõuda, solvata ja vihata, nutta ja süüdistada, kujutada ette oma suurust ja võimu, kuid päris elu läheb ikka edasi. Koos päris inimeste ja uute lugudega.
Kui tajuda suures pildis oma väiksust ja tähtsusetust, teada, et see kõik on ainult minu lugu ja koorem, tekib valik - lahti lasta või edasi kanda. Vabadus on ainult ühes.

Mulle meeldis see, mida täna nägin - elu on edasi läinud.
Kuid sellest rohkem meeldis see, mida tundsin - vabadust. Ja rõõmu.

Laupäev, 21. märts 2020

Vaataks tõele näkku?

Me kanname iga päev maski. Naljavend, kõva mees, naistemees, tegija, mul-on-ägedad-asjad, ilus tüdruk, käige-te-ka-***, kõige targem, mul-pappi-jalaga-segada, süütu ohver... Mask on nagu vangla - meil on teatud omadusi, mõtteid ja emotsioone, mille oleme kinni müürinud ja usume, et neid pole olemas.

Carl Jung nimetas selle varjuks. Vari on kõik see, mida me ei taha, et teised meis näeksid, või mida me ise ka endas näha ei taha. Need on meie isiksusejooned ja käitumised, mida varjame, ilustame ja eitame, mille kohta valetame endale ja teistele. Need tekitavad meis liiga palju häbi, valu ja vastumeelsust - me ei taha nendega leppida. Vihkamine, ärapanemine, õelutsemine, sõltuvusainete tarvitamine, ebasünnis käitumine, maksupettused, lubaduste mittetäitmine, teiste kommenteerimine, kuritegevus, kõrvalsuhted, enesevigastamine, agressiivsus, kahjurõõm ja parastamine... Selle asemel, et nendega tegeleda, surume need maha - keeldume tunnistamast, kes me tegelikult oleme.

Vihkamine on oma hirmude eitamine. Vahel kaasame sellesse teisi või ühineme teistega, et saada kinnitust: "Ma olen normaalne, sest minusuguseid on veel. Järelikult on teistsuguste vihkamine õigustatud, nad on selles ise süüdi." Koos on julgem karta ja nii tekib kollektiivne vari - kambad, terrorism, sõda, parteid ja grupid isiklike tahtmiste läbisurumiseks ja teiste vastu töötamiseks. Lihtsam on suunata tähelepanu mujale, süüdistada ja rünnata teisi. Siis ma ei pea iseendaga midagi ette võtma, vaid sinuga tuleb ette võtta - sind tuleb muuta või hävitada.

Vari tekib väga noorena. Saame pidevalt väljast sõnumeid, ennekõike vanematelt või põhihooldajatelt. Sõnumid võivad olla sõnalised (käsud, keelud, riidlemine, noomimine, mahategemine), mitteverbaalsed vihjed (hukkamõistev pilk, vaikimine, ähvardav olek), meile ebamugav või häbistav käitumine (karistamine, alandamine, väljajätmine). Saame infot, et mingi osa meist ei ole aktsepteeritav - see pole vastuvõetav vanematele, ühiskonnale, meie jaoks olulistele inimestele, kiusajatele. Lapsena ei ole meil veel loogilist mõtlemist, et sõnumeid filtreerida ja kriitiliselt hinnata. Sellest saab alus meie minapildile. Hakkame ennast "sobivamaks" kujundama, selleks tuleb hukkamõistetud osad endas maha suruda. Me usume, et teistsugune mina meeldib inimestele rohkem, saame paremini teiste hulgas hakkama, pälvime nende heakskiitu ja imetlust, sisuliselt aitab see meil ellu jääda - teisiti polegi lapsena võimalik, me sõltume täiskasvanutest, peame kindlustama meelejärele olemise ja enda ellujäämise. Kanname maski tõestamaks, et me pole nii halvad, valed ja alaväärsed, kui me ise kardame end olevat. Mask aitab saada positiivset tähelepanu ja tunnustust, jätta endast head muljet. See aitab kuuluda gruppidesse, mis on meile olulised, peame kujundama ennast nende jaoks vastuvõetavaks. Tekitame endale avaliku mina ehk maski, mida näitame teistele, et olla edukad sotsiaalses maailmas. Selle varju jääb mahasurutud ja eitatud osa, salajane mina, mida varjame, kuid võime selle välja elada kinnistes kohtades ja koduseinte vahel, nt tubli ehitusmees, kes joob ennast igal nädalavahetusel täis, või triigitud lipsuga poliitik, kes peksab naist, või eeskujulik naisjuht, kes sehkeldab igal aastal firmapeol erinevate meeskolleegidega.

Vari ei pea olema ainult negatiivsed asjad, nt nõrkus või rumalus, vaid ka positiivsed jooned, mida on püütud meis maha suruda, nt loomingulisus, kui laps kasvab väga pragmaatilises perekonnas, kus ei hinnata kunsti ega sporti. Lihtsam on hakkama saada, kui teeskleme, et mingit osa meist pole olemas. Varjame seda, mille kohta arvame, et see pole teiste poolt aktsepteeritav. Madal eneseteadlikkus on see, kui eitame oma ebamugavaid jooni ja enda kujunemise lugu; oleme pimedad iseenda kui terviku suhtes, tunnistame vaid positiivset ja säravat osa endast. Vähene sisemine enesekindlus ja madal enesehinnang ei luba meil negatiivset näha, kardame oma maine kokkuvarisemist ja iseenda hävimist teiste silmis; arvame, et me pole teiste jaoks vastuvõetavad, kui oleme ausalt meie ise.
Kui me seda osa iseendast ei tunnista ega väljenda, hakkab pinge kogunema ja tekitama kahju meile endale ja teistele. Ka emotsionaalse pinge puhul kehtib energia jäävuse seadus - see ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise. Karjume ennast kellegi peal tühjaks, teeme kellelegi kambaka ja sööme ta välja, kirjutame solvavaid sõnumeid ja kommentaare, joome ennast täis ja klaarime arveid, teeme kellegi vastu suunatud vihkavaid avaldusi, õigustame omasuguste vale käitumist, oleme pidevalt haiged või raskes haiguses, lööme kedagi, süüdistame teisi, võtame suhteprobleemide lahendamise asemel armukese, rikume seadust, otsime pidevalt lõbustusi ja pidusid, peame ennast teistest paremaks jne. Kõige agressiivsemad on need, kes eitavad viha ja raskeid tundeid. Kõige rohkem vihkavad need, kes räägivad suurest armastusest oma maa ja inimeste vastu. Kõige kahepalgelisemad on need, kes semutsedes või pisarsilmi seletavad, kui aus on nende asjaajamine. Kõige ärevamad suhted on neil, kes püüavad kogu aeg näidata, kui harmooniline ja ideaalne on nende kodune elu. Kui hakkame märkama ka negatiivseid jooni oma mõtlemises ja käitumises, kui märkame oma tundeid ja reaktsioone teiste suhtes, saame alles aru, kui palju me iseendale valetame. Areng ja edu saavad tulla ainult siis, kui vaatame endale näkku ilma enesepettuse ja eneseõigustuseta. Selleks, et näha iseennast, on vaja julgust ja ausust.

Igas omaduses, ka meie jaoks häirivas või häbiväärses, on midagi kasulikku. Kuni me seda positiivset külge üles ei leia, põhjustab see meile häbi edasi ning meie varjamine ja valetamine jätkuvad. Kui oleksime üdini lahked, siis annaksime kogu oma raha teistele abivajajatele ja elaksime ise puu all - meil peab olema ka piisavalt egoismi, et ise ellu jääda. Kõik ebameeldiv, mida märkame teistes, esineb ka meis endis, muidu ei suudaks me seda ära tunda. Pole võimalik märgata ja mõista teise inimese kurbust, kui me pole ise kunagi kurvad olnud. Me ei saaks aru, mida tähendab läbi jääaugu kukkuda, kui poleks varem kogenud, et vesi võib olla väga külm, märg ja uputavalt sügav. Me ei tunneks ära rumalust, kui poleks ennast mõnes olukorras lollina tundnud.

Kogu elu põhineb vastanditel: must ja valge, külm ja kuum, öö ja päev, kurjus ja headus, õige ja vale. Pole võimalik ühest neist aru saada, kui teist ei oleks. Meil puuduks võrdlus. Me ei saaks aru, et toas on pime, kui me poleks varem näinud valgust. Me ei teaks, mis on vale, kui meil puuduks ettekujutus õigest. Me ei tunneks ära kurja käitumist, kui poleks kogenud head. Me ei saaks aru, et poes on kõrged hinnad, kui poleks näinud madalamaid. Kui me ei taha ühte osa vastandist enda juures tunnistada, siis projitseerime ehk kanname selle üle teistele. Nii kaua, kuni me seda enda puhul eitame, käib see ka teiste juures närvidele. Kui võtame asju neutraalselt, suhtume sellesse kui infosse, tunneme selle vastu lihtsalt huvi, siis ülekannet ei toimu. Kui mingi asi meid emotsionaalselt mõjutab (ärritab, ajab närvi, tahaks teisele ära panna, parastamine ja irvitamine kellegi üle), siis oleme ülekande ja tunnete ohvrid. Kõik, mida me teiste juures ei salli, on meis endis olemas, kuid me keeldume seda tunnistamast, tõrjume seda ja valetame. Kui me vihkame teatud sotsiaalseid, rahvuslikke vm gruppe ning peame normaalseks nende muutmist, isoleerimist või hävitamist, siis me järelikult sallime agressiivsust, kuigi süüdistame agressioonis teisi. Tegelikult pole vahet, kelle "poolel" me oleme - agressiivsus jääb ikka agressiivsuseks, selle olemus ei muutu, me lihtsalt leiame endale selleks õigustuse. Veename ennast mõttega, et minu agressiivsus on õige ja hea (sellepärast polegi see üldse agressiivsus), teiste oma on halb.
Sõltumata sellest, et meil on moonutatud pilt iseendast kui kõige paremast ja õigemast inimesest, näevad teised meis ikka neid jooni. Mõnikord nad annavad sellest ka märku, aga pime ju ise ei näe ja kõige pimedam on see, kes keeldub nägemast. Me hakkame vastu ja ärritume: "Sa saad valesti aru", "Ära hakka jälle pihta", "Sa ise oled!", "Minu puhul on hoopis teine asi", "Ma pole tegelikult selline", "Ma vähemalt ei ole nii hull nagu..."

Vari on väga kompleksne, see koosneb paljudest erinevatest joontest, mõnda tunnistame teatud määral ja mõnda eitame täielikult. Kindel on see, et kunagi on vari aidanud meil oma elu, suhete ja enesetundega kergemini toime tulla, kuid enesekaitsed ei tööta pikas perspektiivis - need hakkavad takistama meie arengut ja suhteid, tekitavad vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Nii kaua, kuni jätkame varjamist, valetamist, teiste süüdistamist ja eneseõigustamist, ei ole me emotsionaalses arengus täiskasvanud. Me püsime ennastkaitsva lapse staatuses, kuid võime vahenditena kasutada täiskasvanute relvi - alkohol, avalik arvamus, sõda, naeruvääristamine, poliitilised klannid jne. See on meie valik, mida me oma varjuga teeme - kas kasvatame (jätkame samas vaimus) või kahandame (muudame ennast ja areneme).

Järgmises postituses mõned juhised ja mõtted, kuidas oma pimedate kohtadega tööd teha.

Reede, 7. veebruar 2020

Töö iseendaga - kõige raskem töö

Kõige suurem võit on võit iseenda üle. See nõuab ausust, et tunnistada oma ekslikkust. Nõuab julgust, et olla haavatav. Nõuab usaldamist, sest tulemus pole ette teada. Nõuab enesekindlust, et uskuda oma väärtusesse hoolimata ebaõnnestumisest.

Iseendaga töös räägitakse tavaliselt muutusega kaasnevast teadmatusest. Naine ei jäta maha vägivallatsevat meest, sest ta ei tea, kas ta saab üksi majanduslikult hakkama. Mees ei lõpeta suhet alandava naisega, sest ta ei tea, kas tal on üldse lootust paremat leida. Mõni ei lähe lahku alkohoolikust, sest ta ei tea, mida küla siis arvab, kui kõik nende pere probleemidest teada saavad... Teadmatus on tõesti hirmutav, kuid see pole ainus takistus, mis segab meil muutusi ette võtmast.

Vähem tähelepanu saab kognitiivse dissonantsi loogika - inimesel on vajadus hoida usku, et kõik, mis ta teeb, on õige ja hea. Kui märkame, et meie mõtetes või tegudes on midagi valesti, siis avastab meie aju kohe konflikti: "Ma olen hea inimene, aga käitun halvasti - viga ei saa olla minus, see peab olema milleski/kelleski muus." Meil on raske tunnistada, et peame olukorra parandamiseks hakkama endasugust head inimest muutma. Raske on tunnistada, et minusugune õige inimene on vale, on ebaõnnestunud ja läbikukkunud, ei saa hakkama, elab valesti. Mida suurem on ebaturvalisuse hirm, seda enam tahame asju hoida kontrolli all, piirata reeglitega, hoida endale sobivana. See mõjutab ka suutlikkust näha ennast ekslikuna: suure võimu- ja kontrollivajadusega inimestel on kõige raskem oma vigu tunnistada.
Sageli kaasneb iseenda vigadega ka häbi. Raske on teistele otsa vaadata, kui kujutan ette, mida nad minust nüüd arvavad. Mu fassaad on rikutud. Atraktiivsus on kadunud. Häbi tähendab hirmu mitte vastata teiste inimeste standarditele. Hirm saada äratõugatud, grupist välja heidetud. Ajalooliselt on selline hülgamine tähendanud inimesele üksindust ja hukkasaamist. Meie aju pole seda ohtu unustanud, ellujäämiskeskus reageerib kohe. Tunda häbi, olla kuidagi vale ja halb võib olla halvavalt hirmus, sunnib ennast kaitsma. Kui mõistus pääseks löögile, siis ta küsiks: "On see tegelikult ka praegu ohtlik?" Enamasti oleksime sunnitud vastama: "Ei ole, pingutasin üle." Aga mõistus vaikib. Sest ka see on ajalooliselt tähendanud meile ellujäämist: tajuda iga vähimatki ebamugavust ja koheselt reageerida - võidelda või põgeneda. Kes liiga kaua mõtles, selle sõid karvased ära.

Uskumus, et ma olen siiski õige ja hea, arendab meis tolerantsust oma vale käitumise või halva olukorra suhtes. Mõtleme enda vead ja nigelavõitu elu vähehaaval talutavaks, veename ennast halva headuses, kuni me harjume sellega. Harjume halva ja valega, ei reageeri sellele enam. Tegelikult me saame aru, et enesetunne pole päris see, midagi on kogu aeg justkui puudu või üle, oleme rahulolematud, aga töö iseendaga tundub liiga keeruline ja vastumeelne. Vahel liiga valus, sest mõnikord me isegi mõistame, millega me peaksime tööd tegema, kuid parema meelega me ei tahaks seda osa iseendast näha.
Enamasti on nii, et mitte teised ei arva meist halvasti, vaid me ise. Oleme endale (ja teistele) ise seadnud standardid, millele püüame vastata. Kui me ebaõnnestume, siis kanname oma mõtted ja tunded teistele üle - häbist ja hirmust, et nemad meist niimoodi mõtlevad. See omakorda paneb meid vastu võitlema ja tõestama, et ma pole selline, nagu ma arvan, et nad arvavad. See paneb meid õigustama ja oma käitumist võimendama - mitte mina pole halb, vaid sina ei saa aru, et ma olen hea, ja ma pean sulle seda veel tõestama. Tegelikult ei vaja teised meie tõestusi. Inimesed ei mõtle enamasti teiste, vaid iseenda peale. Neil on ükskõik sellest, milline on meie elu ja selle kvaliteet; nad on parajasti hõivatud oma jamade ja kuvandiga. Kui me eitame oma puuduseid ja keeldume nendega tegelemast, siis me ei tõesta sellega, et oleme õiged ja head, vaid üritame ennast veenda, et oleme oma õnnetu eluga piisavalt rahul. Iseendaga töötamine ei ole tunnistamine, et ma olen praegusel kujul vale, vaid julgus lubada endale paremat.