Teisipäev, 21. juuli 2020

Kohtumine iseendaga

Kui maailmas oleks ainult ilu, headus ja tõde ning teist poolt ei oleks võrdluseks, siis ei saaks head asjad millegi taustal välja paista. Oleks ainult neutraalsus. Hea ja halb on sama mündi kaks külge. Meis kõigis on mõlemad olemas. Meelerahu saavutamiseks peame tunnistama ja mõistma mõlemat, ka oma varjupoolt. See tähendab tunnistada, kes me tegelikult oleme, ilma häbenemata. See on kohtumine iseendaga, päris endaga.

Inimesed, kes kõige jõulisemalt eitavad või kaitsevad oma negatiivset külge, on kõige pimedamad. Nende enesehinnang on liiga madal, et taluda ühtegi vihjet sellele, et nad pole piisavalt head. Kõige aremad on need, kes üritavad näidata, kui ägedad, tunnustatud ja tugevad nad on. Kõige suuremas hädas iseenda ja oma emotsioonidega on need, kes ei tunnista kunagi enda juures negatiivseid tundeid - nad ei salli seda osa iseendast, ei oska sellega toime tulla ja räägivad ainult positiivsest. Enamik inimesi surub teatud osa iseendast alateadvusesse: eitavad oma pahesid ja jooni, mis neile enda juures ei meeldi.

Teistest inimestest halvasti mõtlemine ja hukkamõistmine on alati iseendast eemaldumine - mis on see, mida sa iseendas eitad, püüad maha suruda? Nt kui olen ennast tundnud mingis olukorras lollina ja see tekitab ebamugavust, siis püüan tõestada, kui tark ma olen. Püüan näidata, kui loll on keegi teine ja kui ta mulle üldse ei meeldi, siis on mul hea meel, kui ta mingis olukorras lolliks jääb - tunnen siis tema suhtes üleolevust ja arvan, et mina paistan tema taustal hirmus targana. Sellest üleolevuse tundest saan veel tõestust juurde, et mina olen tark, ma pole kunagi rumal - eitamine muutub tugevamaks ja minu pime osa suureneb. Vari takistab meil asju õigesti nägemast. Pimedad kohad ei teki mitte ainult iseenda, vaid ka paljude muude asjade suhtes, mida me tunnistada ei taha. Nii nagu pilt iseendast, peab ka ettekujutus maailmast, probleemidest, õigest ja valest minema kokku sellega, kuidas me asju näha tahame. Meil tekib pettekujutelm: kui ma mõtlen iseendast nii ja maailmast naa, siis on see järelikult tõsi, sest ma ju tunnen ennast ja seda maailma. Aga see pilt pole täielik, sealt on välja tõrjutud varjupool, mida me näha ei soovi. Vari tekitab:

  • distantsi meie ja teiste vahel. Kui kanname üle negatiivsed omadused teistele ja arvame iseendast kõige paremat, siis tekib vihkamine ja me hakkame uskuma erisustesse, mida nii väga ei olegi.
  • survet, sest püüame kogu aeg näida sellised, nagu iseendale ja teistele meeldiks. Kardame teiste arvamust ja hukkamõistu, kui tuleb välja, et me polegi nii head, kui proovime endast muljet jätta.
Parim võimalus oma varju näha on vaadata inimesi, keda me ei salli, kelle peale kõige ägedamalt reageerime või püüame rahulikuks jääda (mis tähendab sisemist ärritumist), kelle ebaõnnestumise üle on meil hea meel jne. Mõtle:

  • Miks ma teda hukka mõistan?
  • Mis mulle tema juures ei meeldi? Millised omadused mulle temas ei meeldi?
  • Kuidas need omadused mõnikord minu enda puhul väljenduvad? Millal olen ise samasugune olnud?
  • Kuidas ma püüan seda osa iseenda juures eitada? Mis ma selleks teen?
  • Miks on hea mõnikord selline olla? Mille poolest on siis elu lihtsam või parem?
Need omadused ei pea meile meeldima hakkama, oluline on olla neist teadlik, aktsepteerida neid enda juures. Omadused ei ole head ega halvad, need lihtsalt on. Kui suudame neid iseendas taluda ja neisse neutraalsemalt suhtuda, siis mõistame ka teisi vähem hukka.

Emotsioone ei tohi maha suruda, vaid leida lahendus nende ohutuks väljendamiseks. Sellest sõltub meie vaimne ja lõpuks ka füüsiline tervis. Mõtete ja tunnete kvaliteet ja nendega toimetulek määravad meie elu kvaliteedi. Inimesed suudavad ühes ja samas olukorras käituda erinevalt, teha erinevaid järeldusi, olla erinevalt traumeeritud. Mõned on enesekindlamad ja adekvaatsema enesehinnanguga, andestavad ja suudavad lahti lasta. Teised jäävad probleemidesse kinni, hädaldavad, vihkavad, teevad ennast ohvriks, valmistuvad pidevateks uuteks rünnakuteks. Mida see mulle annab? Kuidas see mind aitab? Mida ma sellega tegelikult väldin? Probleem ei ole see, kui meil on trauma, vaid see, kui me jääme oma trauma sõltlaseks. Meie enda valik on, kas võtame elu ja iseendaga toimuvat kui õudust või arenguvõimalust.