Neljapäev, 31. jaanuar 2019

Oled sa päästja, paat või majakas?

Meis kõigis on loomulik soov maailma parandada. See annab turvatunde meile endale, kui saame elada rahulikus ja stabiilses keskkonnas, usaldada inimesi ja teada, et selles maailmas on võimalik ellu jääda. Me kõik parandame seda maailma erineval moel, sest meil on maailmast erinev nägemus, erinevad oskused teda aidata ja erinev motivatsioon. Milline on sinu motivatsioon? Kuidas sa ennast tunned - oled sa päästja, paat või majakas?

Päästjad on minu jaoks inimesed, kes tormavad appi ja lahendavad. Neile ei meeldi, kui asjad on valesti, ei meeldi ebaturvalisus ja liigategemine. Päästja võib riskida iseenda elu ja tervisega, ta on sageli hulljulge, teeb ägedaid trikke, osaleb vingetes operatsioonides ja tema peale võib kindel olla. Kui oled hädas, siis ta jookseb alati appi. Päästja tuleb ja teeb korda.
Paat on inimene, kes tahaks maailma säästa kõikvõimalikest kannatustest. Ta tahaks ennetada ja kaitsta, et inimesed ei peaks kokku puutuma elumerelainetega. Ta on nõus neid hoidma ja ise kandma, sest kokkupuude veega on hirmutav - see on külm, sügav, tundmatu, piiritu, sinna võib uppuda. Paat on nõus panustama, et hädasid maailma ei tekiks, et need saaksid juba eos likvideeritud. Paat kaitseb ja hoiab.
Majakas on suuna näitaja. Ta hoiatab sind, näitab teed, annab mõista, juhatab pimeduses, kuid ta ei tee sinu eest asju ära. Ta seisab kindlalt ja on olemas, kuid ei lahenda sinu probleemi. Ta annab märku ja juhib, kuid ujuma pead ise. Valgus on kogu aeg olemas, kuid majakal on piirid - iseenda ja hädasolija vahel. See on kaasasolemine ilma eest ära tegemata. See on vastutuse jätmine inimesele endale ilma abituse suurendamiseta. See on eluterve mõtlemine.

Pole olemas õpitud abitust, on vaid õpetatud abitus. Nii kaua kuni meie ümber on neid, kes eest ära teevad ja kätel kannavad, on abituseks tingimused loodud. Ja kus on pakkujaid, seal on ka kasutajaid. Milleks õppida ise ujuma, kui meil on päästjad ja paadid? Kui meil oleks rohkem majakaid, saaksid hädalised küll vajalikku juhatust, kuid peaksid olema ise võimelisemad ja väärikamad, tugevamad ja motiveeritumad.

Mulle meeldib mõte:
Kui sa aitad, näed elu nõrgana.
Kui sa lahendad, näed elu katkisena.
Kui sa teenid, näed elu tervikuna.
Lahendamine ja aitamine võivad olla ego tööd, teenimine on hinge töö.

Teed sa oma tööd hingega nagu majakas, juhatades teisi ja säästes ennast? Või näitad oma jõudu ja maailmavalu, nagu lahendav päästja või abistav paat?

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Solvamine ja solvumine ehk päästikud

Vahel on raske mõista piiri, millal on meid solvatud ja millal oleme lihtsalt ise solvunud. Mõni inimene on nii hea manipulaator, et naeratava näo ja meisterliku sõnaga mängib su nurka. Ja kuigi tundub, et pole nagu millestki kinni hakata, saad ometi aru, et sind on lolliks tehtud. Kui aga sinu vastas ei ole mängurit, sind ei ole ähvardatud, vürtsikate sõnadega kostitatud, sinu üle naerdud ega tahtlikult alandatud, siis on solvamise asemel tõenäoliselt tegemist ainult solvumisega.

Kindlasti on igaüks tähele pannud, et inimesed reageerivad samas olukorras täiesti erinevalt. Kui keegi jääb näiteks pikalt otsa vaatama, siis üks meist tunneb ebamugavust ("äkki mul on midagi viga"), teine tunneb ennast meelitatuna ("võib-olla ma meeldin talle"), kolmas tunneb ohtu ja läheb arveid õiendama ("võlgu olen või?"), neljas pöörab pilgu ära ega tee väljagi... Olukord on kõigi jaoks üks, kuid ometi tunneme ja käitume erinevalt.

Esimestest eluminutitest peale hakkame uurima maailma ja inimesi enda ümber. Kõigest, mida me oma peres ja igapäevases keskkonnas tajume - kuidas meie vajadusi rahuldatakse, milline on teiste inimeste kontakt meiega, kas meid kiidetakse või kutsutakse korrale, julgustatakse või leitakse vigu jne - sellest sõltub, kas õpime maailma ja inimesi usaldama või kartma, iseendasse uskuma või ennast alaväärseks pidama. Kõik need kogemused, rahuldamata jäänud vajadused, blokeeritud tunded ja mahasurutud omadused, suhetest saadud kahjustused ja ettevaatlikkus määravad ära, mis on meie nõrgad kohad, millele edaspidi reageerime - neid nimetatakse päästikuteks (trigerid). Meie aju on salvestanud, et sellised olukorrad ja tunded tekitavad ebamugavust, seega on need ohtlikud ja nüüd tuleb elu eest tegutseda - võitle või põgene. Kui aju lülitab meid sellisele ellujäämise režiimile, hakkab tööle must-valge mõtlemine - kas oled mu sõber või vaenlane? Inimene, kes solvub, on just elanud üle midagi, mis on talle juba ammusest ajast tuttav ebameeldivus ja selle aktiveerumine sunnib teda ennast kaitsma.

Oma päästikuid on oluline märgata ja tundma õppida. Me ei saa elada vati sees ja kaitsta ennast kogu maailma eest. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed käituvad igas olukorras just meile meelepäraselt. Me ei saa hoiduda konfliktidest ja erimeelsustest - need on normaalne osa elust, tänu millele toimuvad muutused ja arengud, inimesed õpivad tundma üksteise omapära ja seda aktsepteerima, õpivad toime tulema pingega ja lahendama tülisid. Mida vähem talub inimene erinevusi ning loodab, et tal on õigus ja kõik mõtlevad tema moodi, seda suurem on sisemine ebakindlus ja sõltuvus teistest inimestest. Kui ta ei talu erinevusi ja eriarvamusi, siis elab ta küsimusega: "Kummal on õigus?" saamata aru, et õigus võib olla mõlemal või mitte kellelgi ja sellest ei juhtu midagi. Mõeldes sellele, et õige võib olla vaid üks variant, on inimesel pidevalt mure: "Kas ma olen normaalne?" Madala erisuste talumisega inimene kardab, et kui teine on õige, siis järelikult olen mina vale - enesehinnang saab riivata ja ebaadekvaatsus leiab jälle uut tõestust. Tekib hirm, et kui me oleme või mõtleme erinevalt, tähendab see mulle üksi jäämist.

Tegelikult on ebanormaalne hoopis olukord, kui peame käima kikivarvul ja mõtlema kolm lauset ette, kuidas ma iga sõna ütlema pean (või kas üldse tohin öelda?), muidu keegi solvub. Ebanormaalne on püüda pidevalt olla teistega sama meelt kartes, et muidu ma ei meeldi neile. Ebanormaalne on arvata, et erinevused tekitavad vaid tüli ja neist tuleb iga hinna eest hoiduda - kas ise alla anda või sundida teisi minuga nõustuma, muidu tekib riid. Kas maakeral on rohkem sinist või rohelist, sõltub ju ka sellest, millisest küljest vaadata, kuid see ei tähenda, et ainult ühel vaatajal oleks õigus. Mida enam õpime ennast ja oma valukohti tundma, seda vähem sõltub meie enesehinnang teistest inimestest ja suudame taluda ka erinevusi ehk suudame sallida teistsuguseid inimesi ja arvamusi ega võta seda isiklikult.

Solvudes paneme vastutuse oma tunnete eest teisele inimesele: "Sina ütlesid mulle halvasti. Sinu pärast olen ma vihane. Kui sina nii poleks teinud, siis ei oleks mul midagi viga..." Täiskasvanud inimestena vastutame siiski ise oma päästikute ja tunnete eest. Mitte sina ei solvanud, vaid mina solvusin.

Reede, 25. jaanuar 2019

Mulle meeldib rääkida, aga tema on kogu aeg vait

Me kõik sünnime siia ilma valge lehena. Meil pole eelarvamusi ega traumasid, hoiakuid ega kahjustusi. Kuid suureks saades oleme ometi nii erinevad: üks tahab rääkida ja teine vait olla, üks karjub ja teine tõmbab ukse kinni, üks nõuab kohest kontakti ja teine nõuab, et teda rahule jäetaks. Ühest on saanud klammerduja ja teisest eemalduja.

Juba esimestest hetkedest hakkab meie valge paber värvi võtma, kunstnikuks peamiselt Perekond, kaasautoriteks Keskkond ja Ühiskond. Saame väljast pidevalt erinevaid signaale: keegi käitub kuidagi, keegi ütleb midagi, keegi jätab meie nõudmisele vastamata, keegi reageerib ootamatult meie kontaktisoovile, keegi ei rahulda meie vajadusi jne. Selle kõige põhjal teeme järelduse, kas selline olukord on meile turvaline või ohtlik, kas suhted on meie jaoks pigem turvalised või ohtlikud.
Meie aju on nagu suur labor erinevate üksustega, mille võib laias laastus jagada kaheks osakonnaks: Mõistlik ja Ellujääja. Just see viimane salvestab infot ebameeldivate ja ohtlike asjade kohta. Kahjuks aga pole tal kalendrit, seega paneb ta ka hiljem meid reageerima igas sarnases olukorras ega saa aru, et tegemist on varasemate kogemustega ja praegu pole meile ohtu. Selle osakonna mõte on meid võimalikult varakult hoiatada, et saaksime ennast kaitsta - võidelda või põgeneda. Tänu talle oleme liigina ellu jäänud ja paljunenud. Seepärast ongi ta Ellujääja.
Kui Ellujääja tunneb ära varem kogetud negatiivse tunde, hakkab ta juba häirekella lööma ja võtab juhtimise üle; Mõistlik jääb viisakalt tagaplaanile. Kas meist saab konfliktis võitleja või põgeneja, kujuneb samuti välja varasemate kogemuste põhjal. Õpime juba lapsena ära, kuidas ennast hoida, milline käitumine meid rohkem säästab või meile edu tagab. Lihtsustatult öeldes saavad klammerdujad neist, kelle kogemus näitab, et eesmärgini viib võitlemine: emotsioonide väljaelamine, nõudmine, hääle tõstmine, viha väljanäitamine, tüütamine, kuulajate ja lohutajate otsimine jms. Eemaldujad saavad neist, kelle kogemus ütleb, et targem on ennast maha suruda või jooksu panna: emotsioonide sissepoole elamine, oma nurka pugemine, laps olgu vait, hea laps ei sega vanemat, poisid ei nuta, sinu arvamus pole oluline jne. Võib ka juhtuda, et eemalduja on püüdnud võidelda, kuid nägi, et sellest polnud mingit kasu - midagi ei muutunud.
Meie tüübi kujunemisele aitab kaasa ka vanemate omavaheliste suhete tajumine. Paljude klammerdujate kogemus on vaikivad vanemad, kellel puudub soe kontakt. Eemaldujate kogemus võib olla lahkuda ja peituda tülitsevate vanemate eest. Teeme lapsena järelduse, et selline suhtlemisviis tähendab läheduse kaotamist ja hirmu, seega tuleb meil toimida vastupidi. Samuti töötab õppimisviisina mudeldamine: salvestame endasse vanemate suhtemustri ja arvame, et peame ka toimima vastavalt lugupeetud eeskujudele - kas tülitsema või etendama vaikelu. Valik sõltub paljugi sellest, kui suureks autoriteediks peame oma vanemaid, kui traumeeritud oleme nende suhtlemisviisist ja soovime vastanduda või kas meil on oskuseid käituda ärevas olukorras teisiti.

Hoolimata sellest, millised on vanemad, sõltub lapse ellujäämine nendest. Seega on meie aju õppinud ära ka seose, et sellised omadused, nagu on meie vanematel, on seotud armastustundega. Meile meeldivad inimesed, kellel on meie vanemate positiivsed jooned, tunneme ennast nendega koos hästi ja valime ka partneri selle järgi. Kui suur armumine mööda saab, siis avastame, et ilusale põhivarustusele lisaks tuli kaasa ka pakett negatiivseid omadusi. Oh häda! Nüüd saame tunda samu rahuldamata vajadusi ja ebamugavusi põhjustavat käitumist nagu oma vanematega. Keda hirmutab kontakti puudumine, see näeb, kuidas partner hakkab eemalduma. Kellele ei meeldi survestamine, see näeb, kui edukalt tema partner seda teha oskab. Tüli käigus hakkab Ellujääja võidutsema ja me kasutame mõlemad käitumisviisi, mille "edukuse" oleme ära õppinud - üks klammerdub ja teine eemaldub. Kahjuks on partneritele teise poole käitumine just kõige hirmutavam ja mõlemad kardavad suhte katkemist. Klammerduja arvab, et vaikimine ja eemale hoidmine tähendab suhte lagunemist. Eemalduja arvab, et tülitsemine ja üksteise kallal katkumine tähendab lahutuse ohtu.
Kui mõistmatus üksteise käitumisest läheb suureks ja lahkhelid sagedaseks, hakkab omavaheline kontakt kaduma. Nii tunnevad mõlemad ennast üksikuna: "Me oleme nii erinevad. Ta ei mõista mind üldse. Meil pole enam mõtet koos olla..." Tegelikult ei taha keegi lahutada. Tahetakse vaid kontakti tagasi saada, kuid selleks puuduvad oskused. Vaatamata oskuste puudumisele ei kao aga vajadus läheduse järele ja vaikselt hiilivad mängu "asenduspartnerid": lapsed, sõbrannad, armukesed, nutiseadmed, ületöötamine, alkohol, trenni- ja dieedihullus jne.

Kuigi selles on oma loogika, miks me oleme kujunenud selliseks, nagu me oleme, tuleb sellesse suhtuda kui selgitusse, mitte kui vabandusse. Raske lapsepõlv, erinevad traumad, turvalise kiindumussuhte puudumine jms selgitab, kuidas me oleme jõudnud punkti, kus me täna oleme, kuid see ei ole õigustus käituda, nagu heaks arvan ja lasta samas vaimus edasi: "Ma olengi selline. Võta või jäta. Juba mu isa oli selline ja vanaisa ja...". Mõistes oma kujunemist ja käitumismustreid on meil täiskasvanutena vastutus neid muuta. Meil on vastutus suhteprobleemide korral kaasata ka Mõistlik osakond ajust, et anda Ellujääjale teada: "Aitäh hoiatuse eest, kuid mu elu ei ole tegelikult ohus ja ma kavatsen selle olukorra lahendada koos Mõistlikuga."
Klammerduja suurim väljakutse on olla vakka ja õppida kuulama. Anna partnerile ja endale aega maha rahuneda, ühtegi putru ei sööda liiga tuliselt. Keskendu kuulamisele, mitte oma kaitsekõnele ja vasturünnakule.
Eemalduja suurim väljakutse on jääda paigale. Võta rahunemiseks mõistlik aeg, kuid ära venita ega väldi probleemiga tegelemist. Hakka rääkima ja sa näed, et maailm ei kukugi kokku.
Abi on ka paarisuhtekoolitusest või -teraapiast. Terapeut suunab vestlust nii, et see oleks turvaline ning olulised vajadused ja hirmud saaksid päriselt räägitud. Koolitus annab teadmised hea suhte alustest, õpetab ohumärke tähele panema ja üksteist ära kuulama.