Reede, 7. veebruar 2020

Töö iseendaga - kõige raskem töö

Kõige suurem võit on võit iseenda üle. See nõuab ausust, et tunnistada oma ekslikkust. Nõuab julgust, et olla haavatav. Nõuab usaldamist, sest tulemus pole ette teada. Nõuab enesekindlust, et uskuda oma väärtusesse hoolimata ebaõnnestumisest.

Iseendaga töös räägitakse tavaliselt muutusega kaasnevast teadmatusest. Naine ei jäta maha vägivallatsevat meest, sest ta ei tea, kas ta saab üksi majanduslikult hakkama. Mees ei lõpeta suhet alandava naisega, sest ta ei tea, kas tal on üldse lootust paremat leida. Mõni ei lähe lahku alkohoolikust, sest ta ei tea, mida küla siis arvab, kui kõik nende pere probleemidest teada saavad... Teadmatus on tõesti hirmutav, kuid see pole ainus takistus, mis segab meil muutusi ette võtmast.

Vähem tähelepanu saab kognitiivse dissonantsi loogika - inimesel on vajadus hoida usku, et kõik, mis ta teeb, on õige ja hea. Kui märkame, et meie mõtetes või tegudes on midagi valesti, siis avastab meie aju kohe konflikti: "Ma olen hea inimene, aga käitun halvasti - viga ei saa olla minus, see peab olema milleski/kelleski muus." Meil on raske tunnistada, et peame olukorra parandamiseks hakkama endasugust head inimest muutma. Raske on tunnistada, et minusugune õige inimene on vale, on ebaõnnestunud ja läbikukkunud, ei saa hakkama, elab valesti. Mida suurem on ebaturvalisuse hirm, seda enam tahame asju hoida kontrolli all, piirata reeglitega, hoida endale sobivana. See mõjutab ka suutlikkust näha ennast ekslikuna: suure võimu- ja kontrollivajadusega inimestel on kõige raskem oma vigu tunnistada.
Sageli kaasneb iseenda vigadega ka häbi. Raske on teistele otsa vaadata, kui kujutan ette, mida nad minust nüüd arvavad. Mu fassaad on rikutud. Atraktiivsus on kadunud. Häbi tähendab hirmu mitte vastata teiste inimeste standarditele. Hirm saada äratõugatud, grupist välja heidetud. Ajalooliselt on selline hülgamine tähendanud inimesele üksindust ja hukkasaamist. Meie aju pole seda ohtu unustanud, ellujäämiskeskus reageerib kohe. Tunda häbi, olla kuidagi vale ja halb võib olla halvavalt hirmus, sunnib ennast kaitsma. Kui mõistus pääseks löögile, siis ta küsiks: "On see tegelikult ka praegu ohtlik?" Enamasti oleksime sunnitud vastama: "Ei ole, pingutasin üle." Aga mõistus vaikib. Sest ka see on ajalooliselt tähendanud meile ellujäämist: tajuda iga vähimatki ebamugavust ja koheselt reageerida - võidelda või põgeneda. Kes liiga kaua mõtles, selle sõid karvased ära.

Uskumus, et ma olen siiski õige ja hea, arendab meis tolerantsust oma vale käitumise või halva olukorra suhtes. Mõtleme enda vead ja nigelavõitu elu vähehaaval talutavaks, veename ennast halva headuses, kuni me harjume sellega. Harjume halva ja valega, ei reageeri sellele enam. Tegelikult me saame aru, et enesetunne pole päris see, midagi on kogu aeg justkui puudu või üle, oleme rahulolematud, aga töö iseendaga tundub liiga keeruline ja vastumeelne. Vahel liiga valus, sest mõnikord me isegi mõistame, millega me peaksime tööd tegema, kuid parema meelega me ei tahaks seda osa iseendast näha.
Enamasti on nii, et mitte teised ei arva meist halvasti, vaid me ise. Oleme endale (ja teistele) ise seadnud standardid, millele püüame vastata. Kui me ebaõnnestume, siis kanname oma mõtted ja tunded teistele üle - häbist ja hirmust, et nemad meist niimoodi mõtlevad. See omakorda paneb meid vastu võitlema ja tõestama, et ma pole selline, nagu ma arvan, et nad arvavad. See paneb meid õigustama ja oma käitumist võimendama - mitte mina pole halb, vaid sina ei saa aru, et ma olen hea, ja ma pean sulle seda veel tõestama. Tegelikult ei vaja teised meie tõestusi. Inimesed ei mõtle enamasti teiste, vaid iseenda peale. Neil on ükskõik sellest, milline on meie elu ja selle kvaliteet; nad on parajasti hõivatud oma jamade ja kuvandiga. Kui me eitame oma puuduseid ja keeldume nendega tegelemast, siis me ei tõesta sellega, et oleme õiged ja head, vaid üritame ennast veenda, et oleme oma õnnetu eluga piisavalt rahul. Iseendaga töötamine ei ole tunnistamine, et ma olen praegusel kujul vale, vaid julgus lubada endale paremat.