Esmaspäev, 7. veebruar 2022

Suhte õnnestumise taga on võime ennast muuta

Armumine teeb pimedaks ja viib mõistuse. Sellel ajal näidatakse ainult oma paremat külge ja sama teeb ka teine pool. Me ei näe üksteist täielikult. Näeme ainult seda, mida teine esitleb, ja mida ise näha tahame ("Ta ei ole armukade ja kontrolliv, ta lihtsalt hoolib minust väga"). Me ei armu teise inimesesse, vaid ettekujutusse temast. Siis läheb see hullus mööda ja tuleb armastus - sellega muutub asi veel keerulisemaks. Silmanägemine taastub, mõistus tuleb koju tagasi ja tekib küsimus, kuidas välja kannatada seda kõike, mida ma nüüd näen. Enda suunal ootame alati, et armastus tähendaks minu aktsepteerimist sellisena, nagu ma olen, kõigi vigade ja puudustega ning et minust arvataks samamoodi, nagu ma ise arvan ("Ma ei ole ebaviisakas ja ülbe, ma olen lihtsalt otsekohene"). Kuid partneri suunal käitume, nagu ei tohiks tal olla puuduseid või omapära, meie jaoks ebamugavaid tundeid; seame tingimusi, millisel puhul me teda armastame ("Kui sa siin kaua närvitsed, siis ma astun uksest välja"). Ei mingit aktsepteerimist - kui tahad, et ma sind armastaksin, siis vasta minu ettekujutusele normaalsest kaaslasest. Meil on egoismi rohkem kui armastust teise vastu.

Suhe õnnestub ainult siis, kui need nõudmised pöörata vastupidiseks - hakkan välja kannatama ja aktsepteerima teise inimese erisusi ning julgen tunnistada oma vigu, mis nõuavad parandamist. Selline eneseareng tuleb mõlemal ette võtta. Ühepoolne süü tunnistamine ja muutumine teeb patuoinaks ja ohvriks - justkui oleks kogu suhtehäda ainult ühes partneris, kuigi suhe sünnib kahe inimese vahel. Ühepoolne arenemine teeb ka partnerid ebavõrdseks, mis pikas perspektiivis paneb siiski suhtest välja astuma ja otsima kedagi võrdsemat, sest partneri pidurdumine ei lase ka suhet arendada ja piirab teise poole arenemisvõimalusi armastajana.

Patuoinaks võib lisaks partnerile teha ka poliitilisi olukordi, vanemaid, tööd, teisi inimesi ja asjaolusid - kõik selleks, et õigustada iseennast (nt oma viha ja pahurust) ja mitte muutuda. Tegelik probleem pole selles, et kõik teised tekitavad meis negatiivseid tundeid, vaid selles, et me ise taoliselt reageerime ega talu neid tundeid. Kuna iseendaga toime tulla, teisi aktsepteerida ja armastada on liiga raske, siis loome endale ettekujutuse, et tõeline armastus on midagi muud; midagi, millega me pole veel kokku puutunud; midagi suurt ja ilusat. Armastuse idealiseerimine ja enda jama võrdlemine teiste ilusa fassaadiga (olgu õnnistatud sotsiaalmeedia!) on suur enesearengu takistaja - me keeldume ennast muutmast ja järeldame mugavalt, et kui kõik pole nii hea ja ilus, nagu mina tahan, siis see lihtsalt pole õige armastus. Selline enesepettus ja lapsikus aitab ära vingerdada oma vigade tunnistamisest ja arengust.

Muutumise vastumeelsust tekitab soov näha endast pilti, mille oleme oma peas loonud. Me arvame, et kui meil on vigu, siis me pole enam nii ideaalsed, kui ette kujutame, pole enam nii armastusväärsed. Sellel pildil meie peas pole midagi pistmist tegelikkusega - teised näevad meid ikka sellistena, nagu me oleme, mitte nagu arvame. Et armastusväärsust ikkagi ära teenida, varjame tegelikku ennast ja sulgume igaks juhuks enesekaitseks, ei näita teistele oma puuduseid ega tundeid. Kes pole tegelikkusega kontaktis ega julge olla emotsionaalselt avatud, sellel pole võimalik olla päriselt armastussuhtes, pole võimalik olla läheduses. Enesekaitseks on müür ette laotud, et keegi ei näeks päris mind - seda vigadega. Enesekaitse hind on üksindus - kardame armastusest ja mahajätmisest tulenevat valu ja selle vältimiseks hoidume lähedusest. Me tõrjume võimalust saada haiget, aga sellega loobume ka võimalusest kogeda kõike positiivset, mis lähedusega kaasneb.

Enamus suhteid ei arene kunagi päriselt, sest see tähendaks ebakindlust. Turvaline on kõik see, mis on tuttav, isegi kui see on ebameeldiv, vähemalt olen ma sellega harjunud ja see ei saa mind enam üllatada. Vigade tunnistamine tähendaks teadmatust: mis siis saab, kui ma sellisena teisele ei sobi; mis siis saab, kui muutunud suhe meile ei sobi? Me võime viriseda suhte monotoonsuse üle, aga kui partner peaks tahtma uudsusi, tekib ebamugavus ja me otsustame pigem leppida selle harjumuspärase igavusega. Monotoonsuse turvalisus on illusioon, sest maailm muutub nagunii. Inimesed saavad vanemaks ja eluvaated muutuvad läbi kogemuste ja elu lõppemise hirmu. Soov jääda selliseks, nagu ollakse ja soov suhet mitte muuta, on loobumine enesearengust.

Armastada tähendab muuta ennast, mitte teist. Armastus nõuab julgust, et loobuda iseenda ja suhte võltsist ideaalpildist. Armastus pole lihtsalt üks tunne, see on ka oskus, mida õppida.