Teisipäev, 12. veebruar 2019

Lähedus ja ärevus

Piisab korra vaadata sotsiaalmeediasse, kui näed ilusaid perepilte rõõmsate nägude ja klantsitud välimusega. Paistab, et nad on õnnelikud: nunnud põngerjad, kenad naised, perekesksed mehed, isegi nende koer tundub kordades kuulekam kui minu lapsed... Kas see tähendab, et kõigil teistel on normaalne pere peale minu? Nii tore, kui mul oleksid ka asjad korras nagu normaalsetel inimestel Facebookis!

Siiski... Lähedust ei näita suhtes see, et inimestel on vahva läbisaamine ja nad veedavad palju aega ninapidi koos. Läheduse talumist näitab see, kui me suudame olla üksteise lähedal siis, kui asjad ei ole korras. Pinget võivad elus tekitada väga paljud olukorrad: peresündmused ja kaotused, erinevad muutused kodus või tööl, rahuldamata vajadused, mõistmatus, olmetülid jne. Kui partner kannatab mind välja ärevana ja mina teda samuti, näitab see, et me võime olla sellised, nagu me ennast tegelikult tunneme. Kui me põgeneme "kriisikoldest", väldime rääkimist olulistest asjadest ja oma vajadustest, hoidume teatud teemade puudutamisest, kuna see võib kedagi ärritada või tekitada liiga palju häbi, siis ei ole suhtes ausust ega lähedust. Kedagi armastades anname talle alati võimaluse teha meid haavatavaks ja katki. Teise inimese valu nägemine ja julgus oma valu näidata toob inimesed üksteisele lähemale. Kui omavahelistest probleemidest, vigadest ja tunnetest rääkimine tundub liiga raske, alandav, piinlik, hirmutav vms ja seda välditakse, ei suuda inimesed taluda iseennast ja teist sellisena, nagu nad tegelikult on. Siis tuleb appi võtta enesekaitsed ja maskid, mis reguleerivad suhtes liiklust - seda tohib ja seda ei tohi.

Paljud paarid võivad elada väheste tülidega, kuid see ei tähenda, et neil oleksid lähedased suhted. Suure tõenäosusega väldivad nad emotsionaalset lähedust, sest rääkides avameelselt oma tunnetest ja vajadustest võib selguda, et need on meil erinevad. Erinevused võivad aga tähendada erimeelsusi ja konflikte - need jälle tunduvad liiga hirmutavad. Seega tuleb pingutada, et hoida kogu aeg suhted rahumeelsena. Samas on tohutult raske pidevalt vaeva näha ja olla ööpäevaringselt nunnu. See tähendab, et keegi (võib-olla ka mõlemad) peab ennast maha suruma ja oma vajadusi tagasi hoidma, püüdma teise soove ette ennustada ja loobuma iseendaks olemisest, muidu võib tekkida tüli. Kaua nii ei jaksa ja rahulolematus iseenda ja oma suhtega kasvab. Kui pole lubatud pingeid välja näidata ja lahendada, tekivad aja jooksul ka tervisehädad.

Ühine aeg ja toredad tegemised on väga tähtsad, neid peab olema. Positiivsed mälestused aitavad meil üle elada keerulisi aegu; aitavad meeles pidada, et meil on midagi olulist, mille nimel koos olla ja koos edasi minna. Kui aga rasketel aegadel ei suudeta olla üksteise kõrval ja ausad, tuleb oma "minaga" tööd teha: õppida olema teisega raskustes koos ilma, et maailm kokku variseks; suuta ennast eristada oma tunnetest ja tegudest; aktsepteerida teist inimest sellisena, nagu ta on, samal ajal seista oma vajaduste eest.

Läheduse kiirtest:
- Kas sinu paarisuhtes on võimalik avameelselt rääkida enda ja suhtega seotud probleemidest?
- Kas teie suhtes saab olla aus oma mõtetes ja vajadustes kartmata partneri või iseenda tundeid ja reaktsiooni?

Kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kas ma ikka olen pandav?

Inimesele on omane püüda võita: olla kellestki parem ja õigem, ilusam ja targem, tugevam ja edukam, suurema auto ja uuema telefoniga. Evolutsioon kujundas meist tsiviliseeritud loomad, kellel on arengu käigus kaduma läinud pea kõik loomulikud instinktid, nt oskuse asemel metsast koopasse tagasi orienteeruda kasutame GPS-i (ja oleks parem, kui see ütleks ka ise ette, millal ja kuhu pöörata!), oskuse asemel mammutit püüda on meil õnneks Rademar ja Maksimarket (ja võimalus nende peale kaevata).
Kuid siiski on meil veel säilinud kaks instinkti: ellujäämine ja liigi jätkamine. Just selle viimasega on seotud meie soov võita ja teistest parem olla. Usume alateadlikult, et kui me pole paremad, siis vähendab see meie atraktiivsust ja jääme "lihaturul" allahindluse letile. See lihaturg ei ole seotud ainult partneri leidmise, vaid ka muude valdkondadega, kus atraktiivsus on määrav: jääda silma parima kandidaadina töövestlusel, olla kiirem ja täpsem võistlusrajal, koguda suurim sõbralist sotsiaalmeedias, toppida üles kõige rohkem laike koguv seksapiilist nõretav pilt, jätta mulje kvaliteetsest teenusest sõltumata tegelikust sisust jne. Kuigi elame kolmekordsete pakettakende taga elektrist valgustatud toas internetiseade nina ees arvame ikka, et meie väärtus sõltub teiste hinnangust ja elu on üks suur džungel, kus parim isend võidab ja ruumi on vaid ühele.

Meie usk enda atraktiivsusesse lööb kõikuma seda enam, kui tegemist on lähisuhtega. Perekond on üks suur ja oluline süsteem, mis võib pakkuda nii tuge ja lähedust kui ka mittemõistmist ja üksindust. Mida lähemale oleme kellegi endale lasknud, seda enam ootame, et ta vastaks meie kõige olulisematele vajadustele. Mida enam ootame temalt meie vajaduste rahuldamist, seda suurem on pettumus, kui seda ei juhtugi. Armukadedus, süütunne, alaväärsus, häbi - kõik see suurendab meie hirmu või uskumust oma ebaatraktiivsusest, millele järgneb hirm jääda üksi, kaotada kontakt ja suhe. Hirm kaotada oluline ressurss sunnib meid omakorda kontrollima, ega see ometi tõele vasta. Nii hakkame survestama, välja pressima, nõudma tõestust, otsima kinnitust või tõmbume eemale, sest väärikam on ise selg pöörata enne, kui maha jäetakse - mahajätmine oleks liiga alandav ja kinnitaks, et ma pole piisavalt hea.

Kogu austuse juures tsivilisatsioonile ja arengule tuleb siiski alla vanduda loodusele - meie instinktid on ikka veel kiiremad ja tugevamad kui analüüsiv osa ajust. Kui kerge on kaotada kõik, mida me tegelikult oskame, kui mängu tuleb hirm olla tõrjutud ja üksi! Ei loe enam targad õpetused suhtekoolituselt, kui seda igapäevaselt ei rakendata. Ei meenu ükski enesekontrollivõte, kui seda praktikat muidu ei ole. Ei tule pähe teiste head kogemused, kui see pole saanud enda kogemuseks.
Siit moraal: kui õpid, siis kasuta! Vastasel juhul ei hakka me kaasama mõistlikku osa ajust, et instinktidega toime tullla. Me jääme reageerima selle asemel, et teha midagi paremini; jääme kahtlema "Kas ma ikka olen pandav?" selle asemel, et uskuda "Olen küll!"