Reede, 23. september 2022

Pereteraapia konverentsi järelkaja (2022)

Tänasel vabal hommikul oli mul lõpuks aega üle vaadata ja süveneda pereteraapia konverentsi materjalidesse. Mitte et seal midagi põrutavalt uut oleks olnud, mis on ka isemoodi hea - teada, kui palju me juba teame, ja et meil on Eestis tõenduspõhises psühhoteraapias väga hea väljaõpe. Aga kui materjalidele lisaks vaadata ka iseendasse, leiab alati midagi.

Juba Sloveenias olles sai mulle selgeks, et selle reisi kõige tähtsam osa olid inimesed ja teadmine meie seotusest teistega. Näiteks ühel vihmasel lõunal, kui sõime välikohvikus ja ma üritasin kelnerile selgeks õpetada sõna "aitäh", sest ta tänas meid juba mitmendat päeva "kiitos" - see oli täiesti lootusetu üritus, aga meie taga istunud vanem paar hakkas huvi tundma, mis keel see on. Kuuldes Eestist nad elavnesid ja rääkisid oma kevadisest reisist Tallinnasse. Nad soovisid, et Eestil läheks kõik hästi, sest Ukraina sündmused teevad ärevaks. Nad olid Californiast. See oli lihtsalt nii armas, et keegi teisel pool maakera suures superriigis mõtleb väikse Eesti peale ja muretseb meie julgeoleku pärast. Või üks tagasihoidlik noor naine, kes konarlikus Eesti keeles palus meil endast pilti teha kindluse vaatetornis. Ta oli mehhiklanna, kes on elanud ja töötanud kolm aastat Eestis. Isegi kui me kohvikus lõunatades või kindluses ringi kolades veel ei teadnud, kellega me ühist ruumi jagame, oli see seotus ikkagi olemas. See pani mind mõtlema, et me pole kunagi nii üksi, kui me mõnikord arvame, et me oleme. Mulle tundub, et emotsionaalne üksindus on ka peamine põhjus, miks inimesed teraapiasse tulevad.

Seekord oli konverentsi üks avamõtegi Jorge Luis Borgeselt: "Me ei tea tegelikult, kas elu on teekond, kas see on unistus, kas see on ootamine, kas see on plaan, mis leiab aset päev päeva järel ja sa ei pane seda tähele, kui sa just ei vaata tagasi. Sa ei tea, kas sellel on mõtet. Teatud hetkedel ei ole tähendus oluline. Sidemed on olulised."

Mulle meeldis ka ühest ettekandest Ricoeur'i mõte, et inimesed ei anna kunagi millegi suhtes alla, nad lihtsalt loovad asjadele uued asendused. Teraapias juhtub sageli sama. Inimesed ei taha lahutada, ei taha suitsiidsed olla, ei taha ennast põhja juua - nad tahavad elu, suhteid ja kõike muud, aga teistsugustel tingimustel. Mõnikord nad kaotavad selle kõige keskel iseenda. Mõnikord on vaja, et keegi aitaks näha rohkem või teisiti, siis saavad nad paremini aru, mida ja millega tuleks nende elus asendada, et olla õnnelikum.

Esmaspäev, 7. veebruar 2022

Suhte õnnestumise taga on võime ennast muuta

Armumine teeb pimedaks ja viib mõistuse. Sellel ajal näidatakse ainult oma paremat külge ja sama teeb ka teine pool. Me ei näe üksteist täielikult. Näeme ainult seda, mida teine esitleb, ja mida ise näha tahame ("Ta ei ole armukade ja kontrolliv, ta lihtsalt hoolib minust väga"). Me ei armu teise inimesesse, vaid ettekujutusse temast. Siis läheb see hullus mööda ja tuleb armastus - sellega muutub asi veel keerulisemaks. Silmanägemine taastub, mõistus tuleb koju tagasi ja tekib küsimus, kuidas välja kannatada seda kõike, mida ma nüüd näen. Enda suunal ootame alati, et armastus tähendaks minu aktsepteerimist sellisena, nagu ma olen, kõigi vigade ja puudustega ning et minust arvataks samamoodi, nagu ma ise arvan ("Ma ei ole ebaviisakas ja ülbe, ma olen lihtsalt otsekohene"). Kuid partneri suunal käitume, nagu ei tohiks tal olla puuduseid või omapära, meie jaoks ebamugavaid tundeid; seame tingimusi, millisel puhul me teda armastame ("Kui sa siin kaua närvitsed, siis ma astun uksest välja"). Ei mingit aktsepteerimist - kui tahad, et ma sind armastaksin, siis vasta minu ettekujutusele normaalsest kaaslasest. Meil on egoismi rohkem kui armastust teise vastu.

Suhe õnnestub ainult siis, kui need nõudmised pöörata vastupidiseks - hakkan välja kannatama ja aktsepteerima teise inimese erisusi ning julgen tunnistada oma vigu, mis nõuavad parandamist. Selline eneseareng tuleb mõlemal ette võtta. Ühepoolne süü tunnistamine ja muutumine teeb patuoinaks ja ohvriks - justkui oleks kogu suhtehäda ainult ühes partneris, kuigi suhe sünnib kahe inimese vahel. Ühepoolne arenemine teeb ka partnerid ebavõrdseks, mis pikas perspektiivis paneb siiski suhtest välja astuma ja otsima kedagi võrdsemat, sest partneri pidurdumine ei lase ka suhet arendada ja piirab teise poole arenemisvõimalusi armastajana.

Patuoinaks võib lisaks partnerile teha ka poliitilisi olukordi, vanemaid, tööd, teisi inimesi ja asjaolusid - kõik selleks, et õigustada iseennast (nt oma viha ja pahurust) ja mitte muutuda. Tegelik probleem pole selles, et kõik teised tekitavad meis negatiivseid tundeid, vaid selles, et me ise taoliselt reageerime ega talu neid tundeid. Kuna iseendaga toime tulla, teisi aktsepteerida ja armastada on liiga raske, siis loome endale ettekujutuse, et tõeline armastus on midagi muud; midagi, millega me pole veel kokku puutunud; midagi suurt ja ilusat. Armastuse idealiseerimine ja enda jama võrdlemine teiste ilusa fassaadiga (olgu õnnistatud sotsiaalmeedia!) on suur enesearengu takistaja - me keeldume ennast muutmast ja järeldame mugavalt, et kui kõik pole nii hea ja ilus, nagu mina tahan, siis see lihtsalt pole õige armastus. Selline enesepettus ja lapsikus aitab ära vingerdada oma vigade tunnistamisest ja arengust.

Muutumise vastumeelsust tekitab soov näha endast pilti, mille oleme oma peas loonud. Me arvame, et kui meil on vigu, siis me pole enam nii ideaalsed, kui ette kujutame, pole enam nii armastusväärsed. Sellel pildil meie peas pole midagi pistmist tegelikkusega - teised näevad meid ikka sellistena, nagu me oleme, mitte nagu arvame. Et armastusväärsust ikkagi ära teenida, varjame tegelikku ennast ja sulgume igaks juhuks enesekaitseks, ei näita teistele oma puuduseid ega tundeid. Kes pole tegelikkusega kontaktis ega julge olla emotsionaalselt avatud, sellel pole võimalik olla päriselt armastussuhtes, pole võimalik olla läheduses. Enesekaitseks on müür ette laotud, et keegi ei näeks päris mind - seda vigadega. Enesekaitse hind on üksindus - kardame armastusest ja mahajätmisest tulenevat valu ja selle vältimiseks hoidume lähedusest. Me tõrjume võimalust saada haiget, aga sellega loobume ka võimalusest kogeda kõike positiivset, mis lähedusega kaasneb.

Enamus suhteid ei arene kunagi päriselt, sest see tähendaks ebakindlust. Turvaline on kõik see, mis on tuttav, isegi kui see on ebameeldiv, vähemalt olen ma sellega harjunud ja see ei saa mind enam üllatada. Vigade tunnistamine tähendaks teadmatust: mis siis saab, kui ma sellisena teisele ei sobi; mis siis saab, kui muutunud suhe meile ei sobi? Me võime viriseda suhte monotoonsuse üle, aga kui partner peaks tahtma uudsusi, tekib ebamugavus ja me otsustame pigem leppida selle harjumuspärase igavusega. Monotoonsuse turvalisus on illusioon, sest maailm muutub nagunii. Inimesed saavad vanemaks ja eluvaated muutuvad läbi kogemuste ja elu lõppemise hirmu. Soov jääda selliseks, nagu ollakse ja soov suhet mitte muuta, on loobumine enesearengust.

Armastada tähendab muuta ennast, mitte teist. Armastus nõuab julgust, et loobuda iseenda ja suhte võltsist ideaalpildist. Armastus pole lihtsalt üks tunne, see on ka oskus, mida õppida.