Meil peab aeg olema maksimaalselt planeeritud. Lapsed ei oska enam olla igavuses ega kasutada loovust. Ärevus läheb suureks, kui me ei jõua valmis, asjad on tegemata, töökoormus käib üle jõu. Veel suuremaks muutub ärevus, kui polegi hetkel midagi teha. Siis tuleb kannatada oma mõtteid ja tundeid. Vaikus on vaja tappa taustamölaga: skrollin lõustaraamatut, kuulan raadiot, helistan niisama viiele sõbrale, vahin telekat (ja kui ei vahi, siis "mängib lihtsalt taustaks"). Kui me vaikust ei tapaks, tuleks ärevus ja üksindustunne.
Inimese mina-pilt saab areneda, kui tekib vaikus; kui ta ei võta vastu ega töötle välist infot, vaid märkab oma mõtteid ja tundeid, laseb neil olla, jälgib neid ja nende muutumist, aktsepteerib oma tundeid ja üritab mõista nende põhjust, analüüsib seni kogetut ja paigutab selle väikse pusletüki oma suurde süsteemi. Selle kaudu loome ja täiendame oma identiteeti. Iseenda mõistmine aitab mõista teisi, vaadata maailma avatumalt ja sallivamalt. Oma tunnete mõistmine võimaldab neid iseendast eristada, vähendada ebamugavust ja kontrollivajadust.
Me kõik teame neid, kes töötavad täiskohaga ja õpivad kolme lapse kõrvalt, samal ajal tegelevad veel kolme projekti või ühinguga. Pole võimalik, et selle juures on nad pühendunud enesearengule - intellektuaalselt võib-olla küll, aga mitte emotsionaalselt, mitte inimesena. Kui ime kombel ei kannata üksi neist kohustustest, kannatavad isiklik areng ja lähisuhted.
Aega ei pea alati kasutama, seda peaks rohkem võtma - iseendale, oma inimestele, vaikusele. Kui sul poleks sinu tööd ja muid kokku kahmatud kohustusi, kes sa siis inimesena oleksid?
