Laupäev, 23. mai 2020

Oma lugu

Meil kõigil on oma lood.
Me kanname neid kaasas.
Me mäletame neid.
Ja vahel kannatame nende pärast.
Kuid me kõik jõuame ükskord ringiga sinna tagasi. Mõni varem, mõni hiljem, mina jõudsin täna. Me peame jõudma. Et teha rahu sellega, mida kaasas kanname. Sest mitte kellelegi - mitte kellelegi! - teisele ei lähe see nii palju korda kui meile endale. Vahel ei lähe see teistele üldse korda. Vahel nad ei mäletagi. Kui peame meeles ja peame tähtsaks, siis koormame ainult ennast. Teistel on sellest ükskõik...
Elu läheb edasi.
Ka ilma meieta.
Igal pool.
Igal majal ja kohal on täna hoopis teine tähendus, kui oli siis.
Nende roll on muutunud.
Nende inimesed on vahetunud.
Nende lood on uued.
Ja seda kõike ilma minuta.
Me oleme üksikuna nii väiksed. Me võime tahta ja nõuda, solvata ja vihata, nutta ja süüdistada, kujutada ette oma suurust ja võimu, kuid päris elu läheb ikka edasi. Koos päris inimeste ja uute lugudega.
Kui tajuda suures pildis oma väiksust ja tähtsusetust, teada, et see kõik on ainult minu lugu ja koorem, tekib valik - lahti lasta või edasi kanda. Vabadus on ainult ühes.

Mulle meeldis see, mida täna nägin - elu on edasi läinud.
Kuid sellest rohkem meeldis see, mida tundsin - vabadust. Ja rõõmu.