Me ei saa alati kontrollida väliseid sündmuseid. Mõnikord ei saa me kontrollida ka oma automaatseid reaktsioone, nt kui ehmatame millegi peale. Kuid me saame alati otsustada, kuidas me mõtleme. Õnneks on ka valikuid vähe, ainult kaks - irratsionaalne ja ratsionaalne mõtlemine.
Irratsionaalne mõtlemine on automaatne ja emotsionaalne. See põhineb meie enesekaitsel ja soodustab kiiret olukorra lahendamist - võitle või põgene, kui tunned ennast halvasti. See oli meile kümneid tuhandeid aastaid vajalik, et džunglis ellu jääda. Me poleks tänaseni välja vedanud, kui iga mees oleks mammuti kihvade ees maha istunud ja hakanud arutlema, kas ikka on piisavalt ohtlik olukord, kas mina-sõnumid ja peegeldav kuulamine toovad metslooma mõistusele. Iga oht sundis jalad kõhu alt välja võtma või oda haarama. Tugev soov ennast kaitsta ka kõige väiksema ebameeldivuse eest aktiveerib siiani meie ellujäämiskeskust automaatselt ja sunnib tegema kiireid järeldusi - kui tunned ebamugavust, siis järelikult on see inimene/olukord halb. Ja kui me juba oleme kujundanud sellise hoiaku, hakkame koguma infot, mis tõestaks, et meil on õigus - tõesti on õudne inimene/sündmus. Me harjume oma tavapäraste reaktsioonidega inimestele ja olukordadele, peame oma hoiakuid ja tundeid selle loomulikuks osaks, nagu need oleksid tõde. Lõpuks näeme positiivseid külgi nii vähe, et kui midagi positiivset ka juhtub, siis keeldume seda uskumast ja muutume nende suhtes pimedaks. Must-valge mõtlemine kellestki või millestki on selge märk irratsionaalsusest.
Kinnistunud mõttemustreid on raske muuta, eriti kui oleme sellisel ennastkaitsval viisil mõelnud aastakümneid. Harjumusel on tugev jõud ja me ei saa ise aru, et sellisest mõtlemisest ei ole meile abi ega kasu. Enamik olukordi ja inimesi meie ümber ei kujuta meie elule tegelikult mingit ohtu, parimal juhul on meil lihtsalt ebamugav. Aga ma pole veel kuulnud ühtegi juhust, kus inimese surmatunnistusele oleks kirjutatud "Suri ebamugavusse".
Ratsionaalne mõtlemine on põhjalik ja aeglane, see nõuab analüüsimist ja valikute kaalumist, kuidas reageerida. See ei tähenda kindlasti seda, et kui mulle miski/keegi ei meeldi, siis hakkan otsima tõestust, et see on halb ning mida kauem ma seda vihkamist ja hirmu oma peas veeretan, seda kindlamalt nimetan kogu protsessi analüüsimiseks ja pikemaks mõtlemiseks. Ratsionaalne mõtlemine tähendab seda, et ma jätan oma emotsiooni kõrvale ja püüan aru saada, mis on teise inimese käitumise või mõtteavalduse taga. Püüan mõista tema motiive ja loogikat. Saan aru, et minu negatiivsed seisukohad ja hoiakud tema suhtes ei ole õigustatud. Mõistan, et maailmas on tegelikult väga palju võimalusi mõelda ja reageerida selles olukorras teisiti, kui ma olen siiani teinud. Ratsionaalne mõtlemine põhineb sallivusel ja erinevuste aktsepteerimisel, võimel taluda erinevaid probleeme ning taluda ka ennast ja teisi sellisena, nagu me oleme. See ei tähenda, et negatiivseid asju eitatakse; ratsionaalsust ei saa segi ajada tegelikkuse eitamisega. Ratsionaalne inimene tunnistab ka tundeid ja peab neid mõistetavaks, kuid ta ei tee sellest kõikehõlmavaid ja äärmuslikke järeldusi - ta teab, et keegi ei ole läbinisti halb, igas olukorras on lootus ja väljapääsud, ta ei pea ennast väärtusetuks jne. Ratsionaalne mõtlemine on tasakaalustatud: jah, ta tegi seekord valesti või pani mind ennast ebamugavalt tundma, kuid ta pole sellepärast halb inimene.
Irratsionaalne tüüp mõtleb, kui õudne, loll, ebakompetentne või muul moel negatiivne on teine inimene. Ratsionaalne tüüp mõtleb, et küll on teisel huvitav vaatenurk - ei lähe minu omaga kokku, aga positiivne motiiv selle taga on täiesti mõistetav.
Oluline on õppida oma tundeid märkama, neid teadvustada ja neile nimetus anda - nii saab tundest konkreetne asi, mida on võimalik iseendast eraldada. Emotsionaalsel toimetulekul iseendaga on väga suur vahe, kas mul "lihtsalt on halb olla" või ma tean, et olen pettunud, kurb, hirmul vms. Esimesel juhul on negatiivne tunne osa minust ja ma ei tegele sellega, olen lihtsalt halva enesetunde ori. Teisel juhul on tundele antud konkreetne nimi ja selle põhjust on võimalik mõista, st see pole arusaamatu ebameeldivus minus, vaid minust eraldiseisev tunne. Sama oluline on aru saada, et teised inimesed ja olukorrad ei põhjusta otseselt minus neid tundeid. Minu reaktsioon sõltub minu tõlgendusest - me ise anname asjadele tähenduse, mis on tingitud meie ratsionaalsest või irratsionaalsest mõtlemisest.
Olla informeeritud faktidest, tunda tundeid, anda asjadele tähendusi ja kujundada oma hoiakuid teadliku ratsionaalse mõtlemisega on kõik väga erinevad asjad. Ratsionaalne inimene kahtleb alati, kas tema vaatenurk on ainuõige, ta on vastuvõtlik ka muudele variantidele. Irratsionaalne inimene on alati veendunud, et just tema nägemus asjadest on õige - ta ei näe seda, mida ta näeb, vaid näeb seda, mida tahab näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar