Reede, 29. märts 2019

Klannid ja vihkamine

Meil on poliitilised klannid, mis vihkavad teistsuguseid. Meil on erinevad organisatsioonid, mille sees toimub klannideks jagunemine ja kellegi vastu töötamine. Meil on tiimid, mis räägivad "tugevast meeskonnatundest", mille taga on enda paremaks ja teiste halvemaks pidamine ning teistest eemalehoidmine. Meil on ühise eesmärgi nimel töötavad asutused, mis moodustavad klanne üksteise vastu. Mõned neist inimestest tunduvad muidu nagu suht intelligentsed. Mis neil siis viga on?

Igasugune "meie versus nemad" vastandumine ja vihkamine on hirmupõhine elamine. Meie ajul on laias laastus kaks osakonda: ellujäämise ja tunnete eest vastutav (Ellujääja) ning arenenud osa (Mõistlik). Automaatne enesekaitse käivitub, kui miski tundub meile hirmutav - just nimelt TUNDUB, sest me ei reageeri kunagi reaalsele ohule, vaid sellele, kuidas me olukorda tajume (ja taju võib olla ka vale). Ellujääja ülesanne on andmeid kiirelt töödelda, tal pole aega mõelda ja läbi rääkida, sest tema töö on otsustada elu ja surma küsimuste üle. Kunagi koopa-ajal tagas see meile ellujäämise. Evolutsiooni seisukohast oli kasulikum pigem reageerida healoomulisele ärritajale mittekohaselt (negatiivselt), kui jätta reageerimata ja avastada, et oled mammuti kihva otsas. Ellujääja lahterdab asjad kiirelt ära: hea või halb, kasulik või ohtlik, ehk ta toob meile must-valge mõtlemise. Jah, metslasena tuli see meile kasuks, aga aeg on veits edasi arenenud... Kui inimene ise ei lülita juhtimist ümber Mõistlikule osakonnale ja jääb oma hirmu orjaks, saab alguse vastandumine või isegi vihkamine.

Kuna meil on säilinud ellujäämise ja liigi jätkamise instinktid, siis oleme loomu poolest elu ja liigikaaslaste hoidjad, mitte hävitajad. Seega tekib meil alateadlikult süütunne, kui kellegi vastu töötame. Süütunde leevendamiseks hakkame tootma erinevaid kaitsemeetmeid: mõtleme välja kergendavaid asjaolusid ja õigustusi, miks kellegi vastu olemine või vihkamine on põhjendatud; korjame enda ümber toetajaid, et üksteisel kätt hoida ja julgustada (vahel kaasatakse või pooldatakse selle nimel ka neid, kellega muidu ei suhelda, aga häda ei anna häbeneda), loodame grupi kaitsele; minetame vastase inimlikkuse, demoniseerime ta madalamaks, lollimaks jne. Kõik selle nimel, et leida vabandusi ja õigustusi, miks meie hävitav tegevus on mõistlik. Me alavääristame alati seda, mida tegelikult kardame. Hirmuvaba inimene on aktsepteeriv ja salliv, tal pole vajadust ennast kaitsta ja teist hävitada.

Vihkamine on nagu tagurpidi empaatia: me ei tunne kaasa valu puhul ega rõõmusta koos teisega, vaid rõõmustame tema valu puhul ja oleme pettunud, kui tal hästi läheb. Mida kauem selline vastandumine kestab, seda enam saab vihkamine meile omaseks, vahel ka osaks meie identiteedist. Nt puudub eestlastel positiivne definitsioon selle kohta, mis on eestlus ja mis on meie rahva ühised põhiväärtused, aga teame täpselt, et kõvad mehed on need, kes vihkavad venelasi või pagulasi (ja kõige kõvemad vihkavad mõlemaid). Me määratleme iseennast läbi hirmu, vaenulikkuse ja konflikti - kas pole totter? Nagu ilma vaenlaseta polekski meil identiteeti. Jumal tänatud, et meil on ebasõbralikud naabrid ja sekka paar pagulast, muidu ei oskaks keskealised kibestunud Eesti mehed ennast rahvuslikul tasandil kellekski pidada.

Kõige ohtlikum on vihkav tegevus siis, kui sellesse kaasatakse ka Mõistlik osa ajust. Nii sünnib igasuguseid üllaid ideoloogiaid ja õigustusi, mille varjus oma hirmuga elatakse ja teisigi hirmutatakse. Sageli peavad sellised inimesed ennast loogilisteks ja mõistusest lähtuvateks. Nad arvavad, et vihkavad sellepärast, et neil on selleks õigustus, kuigi tegelikult on neil õigustus sellepärast, et nad vihkavad. Tunde pinnalt areneb mõte, mitte vastupidi. Tunded tekivad Ellujääja osakonnas, emotsioon on väga primitiivne ja kiire. Oluliselt aeglasemalt töötab aga Mõistlik osakond: see nõuab aega, et aru saada, analüüsida, seostada, järeldada, võtta seisukoht jne. Seega tekib mõte, ideoloogia, tähenduste andmine ja seostamine alles tükk maad pärast tunnet. Inimene tunneb ja hakkab seejärel oma tundele sobilikku ideoloogiat sinna ümber kasvatama, mitte ei toimu kõigepealt sügavat mõttetööd, mille tulemusena jõuab ta lõpuks järeldusele, et tal on nüüd parajalt põhjust hakata hirmu tundma ja kedagi vihkama.

Vihkamine on alati emotsioonil põhinev, ükskõik kui tugevaid argumente ja seletusi selle taha ei otsita. Kui inimene on otsustanud, et ta midagi/kedagi vihkab, hakkab ta tähelepanu pöörama just sellele infole (ka üksikjuhtumitele), mis tema otsust kinnitab. Tihti tuhnitakse infopankades, kus teised samasugused oma vaimusünnitisi jagavad, ajaloost ja kontekstist kilde välja rebivad ning lisavad siis kompotile oma tõlgendusi ja seoseid (paar krõbedat ja hinnangulist arvamust aitavad ka "veenmisele" hästi kaasa). Sellest saadakse pidevalt uut "tõestust, et mul on õigus", kuigi võiks leida sama palju tõestust sellele, et mul pole õigus, kui vaid viitsiks samasuguse motivatsiooniga otsida. Pidev passimine oma ideoloogiast kantud infoväljas võib jätta mulje, et inimene on väga informeeritud, teadlik, analüütiline ja intelligentne. Kahjuks peab aga hästi toimimiseks olema hea nii kognitiivne kui ka emotsionaalne areng. Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega ja see annab elule mõtte, siis tajub ta erimeelsusi kui rünnakut iseenda ja oma elu suunas ega oska ennast vajalikul määral reguleerida. Puudub piisav oskus oma emotsioonidega hakkama saada ilma, et tekiks enesekaitse vajadust ja vihkavat mõtlemist. Hirm on tugev tunne ja see paneb muidu intelligentsed inimesed lapsikult või agressiivselt käituma, nt kui nad tajuvad ohtu oma mainele, kardavad muudatusi, tunnevad liidri rolli kadumist, konkureerivad mingitele ressurssidele jms. Nii kogevad frustreeritud ja end lõksus tundvad inimesed, et neil puudub kontroll asjade üle. Hirmu allikaks on tihti abitus, millele tahetakse vastu võidelda ja asendada kaos kontrolliga. Teistele suunatud vaenulikkus on alati seotud madala enesehinnanguga - primitiivne närvisüsteem tõlgendab, et praegu on oht olla kellestki viletsam ja nõrgem, seega on olukord ohtlik minu säilimisele ja ellujäämisele. Kui selline abituse ja kaose tunne tekib ning ellujäämisinstinkt tõstab peab, lähevad ka mõtted ja käitumine üle primitiivse närvisüsteemi kontrolli alla; enesekaitse hakkab tööle, tekib teise osapoole vihkamine ja demoniseerimine. Suur osa kurjategijatest õigustavad oma käitumist, sest nad tunnevad ennast olukorra ohvritena, kellel on õigus enesekaitsele. Rääkimata siis mittekurjategijatest, kellel on hirm muutuste ja teisiti mõtlejate ees. Vastandumine ja vihkamine levib alati, kui inimestel puudub tugev kontroll oma aju üle.

Tüüpilised vihkava mõtlemise tunnused:
  • Kiire seoste loomine - pinnapealsus, eelarvamused, mõttetud seosed, nt vastaskandidaat võrdub ohtlikud muutused, 13 ja reede võrdub halb päev, must kass võrdub õnnetus. Emotsionaalsele ja hirmumaailmas elavale inimesele on kiire seoste loomine võimalus kiireks enesekaitseks.
  • Üldistused ja stereotüübid - mingi näitaja põhjal üldistatakse kõike ja kõiki, nt kõik naised on lõdva kummiga, kõik süürlased on vägistajad, kõik Venemaaga seonduv on halb (isegi nende muusikat ja kasse vihkan!).
  • Kategooriad - stereotüüpidele ja kiiretele seostele antakse hinnangud, mis jagunevad liialt lihtsustatud kategooriatesse, nt hea või halb, sõber või vaenlane. Ellujääja osakond teeb ruttu must-valge järelduse, kas asi on ohtlik või ohutu - see võimaldab kohe võtta seisukoha, et miski/keegi on mõttetu või loll, ja läbirääkimisteks pole ruumi, vastandumine on põhimõtteline. Või vastupidi pooldatakse kedagi lihtsalt sellepärast, et ta on "meie poolel", järelikult on tema automaatselt kõige õigem inimene ja teised on valed.
  • Isiklikult võtmine - lähtutakse liialt iseenda vajadustest ja emotsioonidest, seostatakse ka neutraalset infot oma isikuga või endale ohtlikuna, nt inimene ei talu tööalast kriitikat või arvab, et kellegi kommentaarid on alati vihje tema pihta.
  • Selektiivne mälu - mäletatakse asju valikuliselt, enesekeskselt või kallutatuna, enamasti kas valdavalt head või halba, ennast ohustavat või kiitvat, st puudub tasakaal ja adekvaatsus. Nt mäletab ainult neid asju, mis on talle kasulikud või mis viitavad rünnakutele tema vastu.
  • Klammerdumine mineviku külge - keskendutakse mineviku negatiivsetele sündmustele. Elu mõte või ideoloogia lähtub sellest, et pidada meeles kõike halba ja olla valmis kõige hullemaks. Ei suudeta vaadata asju laiemast perspektiivist.
Tsiviliseeritud ühiskonnas tuleks vähendada "meie versus nemad" mõtlemist ning rakendada teadlikult analüütilist ja empaatilist osa ajust. Hirmuvabad ja sallivad inimesed arvestavad sellega, et kõigil on erinevusi, gruppides toimub aeg-ajalt muutuseid, kõike ja kõiki pole võimalik kontrollida ning sellegi poolest on võimalik koos hakkama saada. See ei tähenda, et kõik konfliktid kaovad, kuid see aitab meil jääda mõistlikuks seal, kus reaalset ohtu elule tegelikult ei ole; aitab vältida mõttevigu ja arulagedat võistlemist, aitab otsida lahendusi ja dialoogi.

Aju on treenitav lihas. Ja selle treeninguga on nagu iga teisega: kui tahad ja harjutad, saad hakkama.
  • Oska eristada - määratle selgelt ja detailselt, milline on tegelik olukord ja faktid. Ütle endale "stop" ja suuna oma mõtlemine teadlikult Mõistlikule osale ajust. Ära ole oma tunnete ohver.
  • Ole empaatiline - püüa teisi inimesi mõista ja nende loogikast aru saada, otsi koostöö ja ühise asja ajamise kohti.
  • Räägi - ventileeri oma emotsiooni seal, kus see on kohane. Tunnete mahasurumine ja eitamine pole lahendus, vaid vältimine (tunne ja probleem sellest ei kao). Kui oled mees, siis julge ka rääkida asjadest, mis sind tegelikult häirivad. Ole sealjuures aus ja jää viisakaks.
  • Hari ennast - vihkamine ja eelarvamused tulevad teadmatusest. Mida rohkem sa kellestki/millestki tead, seda vähem sa üldistad ja annad hinnanguid. NB! Haridusega peab kaasas käima empaatia. Intelligentsed inimesed, kes keskenduvad ainult faktilisele infole, on väga sageli sallimatud ja üleolevad teiste suhtes, peavad ennast paremaks ja targemaks, neil puudub emotsionaalne haritus.
  • Küsi endalt, kas oht on tegelikult ka olemas - kas asi on vastandumist ja vihkamist väärt või keskendud sa liialt oma hirmupõhistele oletustele?
Mõtlemine pole Ellujääja tugevaim külg, teda saab treenida tegutsemise ehk käitumise kaudu. Seega hakka harjutama, kuidas juhtimine õigel ajal Mõistlikule osakonnale üle anda. Teooria üksi ei aita Ellujääjat, ta õpib läbi pideva praktika.

Esmaspäev, 11. märts 2019

Kritiseerimine ja irvitamine - täiskasvanu viis nutta

Inimene on sotsiaalne loom. Suhted meie ümber tekitavad pidevalt erinevaid kogemusi, tundeid ja reaktsioone. Mõni olukord on pingelisem ja mõnikord koguneb pinge erinevatest olukordadest. Tähtis on, et me ei kasutaks teisi inimesi prügiämbrina, kuhu kogu oma solk valada. Mõistuse ja tervise korrashoidmiseks peab meil kõigil olema võimalus ventileerimiseks, kuid selleks tuleb küsida luba: „Mul oli nii kehv koosolek. Kas sa võiksid mind ära kuulata?“, „Täna viskas üks kolleeg täiesti üle. Kas ma võin veits nõme olla ja vinguda?“ Enamasti oma inimesed ei keeldu, kui nii tagasihoidlik palve esitatakse. Aga see annab neile ka selgelt mõista, miks ma seda teen. Minust pole saanud mingi ohkiv kibestunud vingur, vaid täna lihtsalt oli selline päev. Samuti distsiplineerib see ennast: ma võtan kurtmiseks aja, mis on selleks ette nähtud. Ja siis lõpetan!

Kui me oma viha turvalises kohas ja turvalisel moel välja ei ela, saab meist kahel jalal kõndiv pomm, kellest keegi kunagi ei tea, kui lühike see süütenöör täna on. Meie vanemad pole sageli osanud meie jonni ja vihaga toime tulla, see on ära keelatud ja maha surutud. Kui lapsevanem näeb lapse jonnis midagi, mida ta iseendas ei kannata (nt abitus), ei suuda ta seda ka lapses taluda. Kõige kiirem viis selle ebamugavusega toimetulekuks on kutsuda laps vägisi korral: „Mehed ei nuta!“, „Lõpeta see virisemine!“ Saame sellest korduva signaali, et pole normaalne väljendada oma keerulisi ja raskeid tundeid, sellisena tõrjutakse meid ära. Sellega küll mõjutatakse meie käitumist, aga mitte enesetunnet – pinge jääb alles. Täiskasvanuna otsime oma ärevuse maandamiseks muid vahendeid ja oleme selles väga loomingulised. Nt postitame iroonilisi ja vihkavaid sõnumeid teistsuguste vaadetega inimeste pihta, kui tegelikult tahaks nutta eestluse kadumise murest. Meelitame enda külje alla kasulikke inimesi ja halvustame konkurente, kui tahaks nutta ebakindlusest, et äkki võetakse mult midagi olulist ära. Teeme salvavaid märkuseid ja irvitame kellegi üle, kui tahaks nutta oma madala enesehinnangu pärast, mis ei lase hinges uskuda, et ma olen piisavalt hea. Võrdleme ennast pidevalt teistega ja kui enesetunne on sellepärast halb, võtame appi kriitika ja alandamise – kui ma ei suuda olla sinu kõrgusel, on ainus võimalus sind madalamale tümitada.

Kritiseerimine, halvustamine, vingumine ja teiste üle naermine – see on täiskasvanu viis nutta. Meie emotsionaalne ajalugu on olnud keeruline. Oleme õppinud varjama ja ennast vaos hoidma, see aitas ellu jääda. Lastele oma teadmiste ja tegelike mõtete jagamine võis tähendada uksele koputamist. Oleme pidanud palju kaotama ja haiget saama, tundub lihtsam mitte kiinduda ja pühenduda. Sõda, küüditamised, vangilaagrid, inimeste kadumised, range režiim ja ettearvamatused – mida lähedasemad oleme emotsionaalselt, seda keerulisem on neid kaotusi taluda ja sellega toime tulla. Mitmed põlvkonnad on üles kasvanud läheduse hirmus ja oma tundeid eitades. Lõpuks jääme ka ise uskuma, et meil on kõik korras, sest päris mina varjamine ja iseendaga kontakti kaotamine on saanud normaalsuseks. Meile pole õpetatud tunnetega tööd ja me pole seetõttu osanud ka oma lapsi õpetada. Saame olmetasandil hakkama ja oleme üksteisele võõrad. Tunneme ennast üksi, kuigi füüsiliselt oleme koos. Emotsioonid on läbi kasvatuse ja negatiivsete kogemuste nii tugevalt maha surutud, et meil on raske saada päris tunnetega ühendust. Me ei oska neid märgata ega nimetada, väljendada ega juhtida. Mõne inimese puhul on valdavalt äratuntav vaid ühte tüüpi reaktsioon – viha. See on macho, seda võib endale lubada. Mitmel erineval moel: kritiseerin, halvustan, vingun ja irvitan teiste üle. Aga et selle kõige taga on midagi palju baasilisemat – hirm ja oskamatus iseendaga emotsionaalselt toime tulla – seda me ei näe.

Neljapäev, 7. märts 2019

Miks lohutamine ei tööta?

Vahel on meie kavatsused väga head, kuid välja kukub nagu alati. Lohutamine on üks neist tegevustest, millega me teist inimest ja tema tundeid tühistame, kuigi soovime sellega parimat.

Muretseja ei vaja tegelikult nõuandeid ega lahendusi, vaid kuulamist ja mõistmist. Kuid nähes kedagi kurva või vihasena muutume ise ärevaks ja kipume appi tõttama. Lohutamine annab teisele inimesele mõista: lase ma teen selle asja kohe korda ehk ära ole selline, nagu sa praegu oled, hakka uuesti normaalseks.

Lohutamine on meie toimetulematus ärevusega. Me ei oska käituda teise inimese kurbuse korral, ei oska olla temaga kontaktis ja lihtsalt kohal. Me ei suuda kaaslase tundeid vastu võtta ja püüame ennast säästa sellest ebamugavast olukorrast. Selle jaoks on meil elu jooksul omandatud terve arsenal toredaid abivahendeid: anname nõu, pisendame probleemi, teeme nalja, räägime olukorra ilusamaks, peame muretsemist ja rõhuvat tunnet mõttetuks - me lihtsalt lahendame su mittesoovitud seisundi ära. Mõnikord arvame, et teine tunneb piinlikkust oma mure pärast ja hakkame rääkima enda sarnastest olukordadest. Loodame, et ta saab lohutust ja tunneb ennast siis paremini. Vahel on selle eesmärk juhtida muretseja kuulama hoopis meie häda ja anname talle justkui mõista: võrdle nüüd minu omaga, sul pole üldse midagi hullu! Sageli läheb see üle võistluseks "kellel on s***m elu". Nii me siis jagame oma lugu ja püüame lohutada selle asemel, et teist lihtsalt kuulata ja olemas olla.

Pikemas perspektiivis õpetab lohutamine meid oma murega üksi olema ja seda maha suruma, sest saame korduvalt kogemuse, et oma mõtteid ja keerulisi tundeid jagada ei ole okei. "Mehed ei nuta", "Mis sa pillid tühja asja pärast", "Küll see läheb mööda, elus on hullemaid asju", "Pulmadeks paraneb ära" - lohutused, mida me kõik oleme kuulnud ja mis pole aidanud meil oma tundega toime tulla. Need pole õpetanud iseenda ja oma tunnetega kontaktis olema. Pole andnud meile teada, et oleme ka kurvana aktsepteeritud, vaid vastupidi - oleme heakskiidetud ainult siis, kui meie tunded on teiste jaoks sobilikud.

Kuidas siis käituda ja kuulata, kui kaaslane on kurb? Muretsejat aitab see, kui jääme paigale ja lihtsalt oleme koos temaga. See annab talle mõista, et ta on aktsepteeritud just sellisena, nagu ta parajasti on. Annab mõista, et kannatame tema ja ta tunded välja.
Mõned soovitused:
- Kuula tema sõnu, ära keskendu oma kaitsekõnele või vastusele.
- Püüa tabada kõige olulisemat mõtet või tunnet, peegelda seda - see näitab, et sa kuulad ja saad aru. Muretsejal on kasulik oma juttu ka kõrvalt kuulda.
- Normaliseeri tema seisundit: "On täitsa okei ennast nii tunda."
- Lapse puhul võib olla mõnikord hea, kui tunde aktsepteerimise järel öelda, et see on praegu nii, kuid selline tunne läheb mööda.
- Jaga nõuandeid ainult siis, kui küsitakse, aga tee vahet küsimusel ja küsimusel. Mõnikord esitab muretseja valjuhäälselt retoorilisi küsimusi, et oma segadust väljendada. See pole hetk, mida ära kasutada, et hinnaliste nõuannetega laivi lennata.
- Proovi sügavalt ja rahulikult hingata. Inimesed on enamasti empaatilised ja tulevad hingamisrütmiga iseendale märkamatult kaasa.
- Kui tahad pai teha, patsutada, kallistada..., siis tee seda pärast rääkimist. Mure jagamise ajal või veel enne sellega alustamist mõjub poputav kehaline kontakt samamoodi nagu lohutamine.

Teisipäev, 5. märts 2019

Andestamise tähtsus

Ilma andestamiseta pole võimalik ühelegi suhtele pühenduda. Kui me ei andesta, siis hoiame kinni oma valust. Tahame, et keegi teine oleks meie valus süüdi: "Ma olen selline sellepärast, et sina oled minuga halvasti käitunud", "Ma olen selline, sest mul oli raske lapsepõlv." Õigustuste ja vabanduste otsimine tähendab, et tahame panna kedagi teist vastutama oma enesetunde eest. Tahame, et keegi teine vastutaks selle eest, millised me oleme ja millist risti endaga kaasas kanname. Ja tahame, et ta seda mäletaks!

Just mäletamine on sageli seotud sellega, miks me ei andesta. Ühest küljest loodame justkui kättemaksule: küll tuleb aeg, kui mul on võimalik parastada; loodan, et saad sama tunda; kui saan tagasi teha, siis alles oleme tasa... Anname mõista, et me mäletame kõike ja rohkemgi veel ning sa oled jätkuvalt ära teeninud minu halva suhtumise. Teine põhjus on ekslik arvamus, et andestamine tähendab unustamist - justkui ei tohiks enam juhtunut mäletada ega sellepärast kurb olla. Või kardame, et anname teisele inimesele andestamisega mõista, et vabastasime ta vastutusest - nüüd on kõik hästi ja unustatud. Seda viga ei tohi teha! Ta peab teadma, et meie mäluga on kõik korras!

Tegelikult ei andesta me sellepärast, et me ei soovi vastutada oma enesetunde ja käitumise eest. See on palve: "Ärge võtke mult ära põhjust olla täpselt nii halvasti suhtuv ja ütlev, nagu ma olen." Kui ma andestan, siis pole mul enam ühtegi õigustust, miks ma olen sinuga ebaviisakas. Siis tuleb mul endale otsa vaadata: minu enesetunne ja käitumine on ebameeldivad, sest ma ise ei taha või ei oska teisiti - see ei tulene sinust, vaid minust endast, minu suhtlemisviis on minu probleem. See eeldab meilt nõustumist, et ma olen ekslik, ma pole täiuslik, ma teen ka haiget ja olen mõnikord päris nõme. Selline julgus ja ausus iseenda vastu nõuab küpsust ja eneseteadlikkust. Kui seda pole, siis kipume võitlema ja ennast tõestama, sest enesehinnang saab hoobi ja meil on tarvis näidata, et me oleme tegelikult palju paremad - mitte mina pole halb, vaid sina!

Andestada on kergem, kui oleme tegelenud endaga ja vabanenud häirivast tundest. Meil on alati õigus leinata seda, millest oleme ilma jäänud ja millele oli õigustatud ootus. Eriti oluline on see vanematega suhetes, mis on meie kujunemisel mänginud üht peamist rolli. Kui vanemad on jätnud mõne meie vajaduse rahuldamata, nt pole pakkunud piisavalt tähelepanu ja heakskiitu, kanname selle ootuse üle oma paarisuhtesse ja nõuame, et partner täidaks selle tühimiku - annaks meile pidevalt tähelepanu ja tunnustust. See paneb talle suure koorma, sest tema ülesanne on olla vaid partner. Ta ei saa täita nii partneri kui ka vanemate tühja kohta, mitme tooli peal üheaegselt ei istu. Ja meis tekib rahulolematus: ta pole piisavalt hea, ei tee piisavalt palju, ei vasta piisavalt mu vajadustele, ikka ei anna ta mulle piisavalt tähelepanu ega kiitust - miski jääb lõpuni puudu... Mõista oma vanemaid ja andestada neile on võti, kuidas olla oma paarisuhtes rahulolevam, aktsepteerida partnerit ja oodata temalt vaid seda, milleks ta võimeline on. Andestada tähendab, et me ei hoia kinni oma ohvrirollist, ei oota karistust ega kättemaksu, tagasitegemise võimalust ega erisoodustusi kõige heastamiseks. Andestamine on alati meie valik. Andestada tähendab vastutada.