Oluline, mis jäetakse perevägivalla puhul rääkimata

Eero Epner on ära teinud suure töö. "Sest nad saavad" on üks parimaid lugusid, mida olen lugenud. Ehe ja õõvastav, värvikas ja hirmuäratav - enam paremini ei olekski saanud kirjeldada vägivalduri ja ohvri tantsu. See lugu puudutas paljusid ja tegi must-valgel selgeks vägivalla varjatuse, süstemaatilisuse ja mis kõige olulisem - kahjustused, kuni invaliidistumiseni. Kui inimene on aastaid stressis, hakkab kortisool (stressihormoon) aju kahjustama. Psüühiline häirumine on selle tavapärane tagajärg. Immuunsüsteem nõrgeneb pidevast pingest, organism võitleb ja väsib, füüsilised haigused ja töövõime kaotus võtavad normaalse funktsioneerimise. Laste puhul on leitud, et järjepidev vägivalla pealtnägemine avaldab ajule samasugust kahju, nagu oleks laps ise vägivalla otsene ohver. Nad näevad ja kuulevad alati rohkem, kui vanemad suudavad märgata.

Kas kedagi saab vägivaldseks pidada ilma kohtuotsuseta? Ehitaja tunneb maja juures tüüpvead ära ilma, et tal oleks selleks ekspertiisi tarvis - koduperenaine peaks asjapulga tellima. Automehaanik tunneb sõiduki häälest ära, et laager on läbi või stabika varras kolksub, tal pole vaja selleks eksperthinnangut küsida - kondiitril oleks võib-olla vaja. Vägivallatsejatega aastaid töötanud spetsialist tunneb ka vägivalduri ära tema kõnest ja hoiakust, tal pole vaja selleks ekspertiisi (kriminaalmenetlust) - poliitikutel on seda vaja. Provintsi prominendil, kellest kogu triangel lahti läks, on tüüpilised manipuleeriva vägivallatseja maneerid ja (vahel näiliselt loogilised) argumendid. Jah, süütuse presumptsioon on tähtis, kuid see pole ainus kompass kogu maailmas. Võib ju filosofeerida, kas vägivallatseja on see, kes füüsiliste vigastuste tekitamises süüdi mõistetakse, või see, kes kodus hirmuvalitsust teeb ilma ühiskonna sekkumiseta? Kas varas on varas siis, kui ta varastab, või siis, kui vargus tõendatud saab? Epneri artikkel kirjeldab väga koloriitselt, milline on külm ja manipuleeriv vägivaldur. Mõnikord on keeruline nende puhul leida kindlat kinnitust vägivallale, sest psühhoterror ei jäta füüsilist jälge. - Raske tõestada, lihtne vassida ja varjata. Ja jätkata.

Kuid perevägivalla puhul jäetakse rääkimata, et vägivallatsejaid on kahte tüüpi. Ja hea uudis on see, et külmi ja kalkuleerivaid, Lundy Bancrofti raamatutes kirjeldatuid on vähem kui teisi. Arvestatav osa käetõstjaid teevad seda siiski põhjusel, et tunnet on ühel hetkel rohkem, kui ettevalmistust olukorraga hakkama saada. Nad ei oska ennast verbaalselt piisavalt väljendada, neid pole õpetatud ennast jälgima ja analüüsima, neil puudub sõnavara iseenda mõistmiseks ja oma tunnete väljendamiseks, puuduvad oskused oma emotsioone juhtida ja aju ümber lülitada - reageerimiselt kuulamisele ja mõtlemisele. Oskus aga on õpitav. Pole kohane panna kõik vägivallatsejad ühte patta, nagu seda sageli tehakse, ja tembeldada nad ühtemoodi parandamatuteks. Pole põhjust maha kanda neid, kelle vägivallamuster on muudetav, kui nad vaid ise tahavad ja abi saamiseks õigesse kohta pöörduvad.

Kääbusšimpansid on aastatuhandete jooksul arenenud teistest ahviliikidest kannatlikumaks ja rahulikumaks. Teadlased arvavad, et ahvid saavutasid selle, kuna emased hoidsid kokku ja suutsid liiga "himukatele" isastele koos vastu hakata. Agressiivsed isendid heideti karjast välja ja nad pidid tõestama, et nende käitumine on paranenud, kui tahtsid karja- ja pereelu hüvedest uuesti osa saada. Maakeeli: emased ei sallinud vägivaldseid isaseid ja kogu kari aitas kaitsmisele kaasa. Mis meie vabandus on?
Ahvidest eeskuju võtmise koht pole siin ainult nulltolerants vägivallale, vaid ka ohvri vastutus ennast väärtustada. Suhe on kahepoolne ja muutus tekib alles siis, kui mõlemad saavad aru, kuidas nad sellele mustrile kaasa aitavad; mida teevad või tegemata jätavad, millega lepivad ja kuidas endaga käituda lubavad. Kui me oma mustritega ei tegele, siis me kordame neid ka järgmistes suhetes - vägivallatseja leiab ohvri ja vastupidi. Ei saa olla süstemaatiliselt vägivaldne, kui pole ohvrimeelset.

Meie õppekavad on täis akadeemilist infot, mille käsitlemine sellises mahus on (pehmelt öeldes) rumalus. Hariduse eesmärk on eluks ettevalmistamine. Elus ei aita hakkama saada valemi või fakti teadmine peast, vaid teadmine, kust ma selle vajadusel leian. Ilma kõrghariduseta on võimalik elada, ilma elutahte ja eneseväärtustundeta mitte. Vaimne tervis on toimetulekuks tähtsam kui akadeemiline kraad. Me peaksime vähem õpetama fakte ja rohkem mõtlemist, vähem valmistuma ülikooliks ja rohkem päris eluks, vähem nõudma häid hindeid ja rohkem pakkuma enesearengut inimesena. Kes otsustas, et suhtlemine ja sallivus, tunnete ja konfliktidega toimetulek, enda ja teiste vastu hooliv olemine pole piisavalt vajalikud ettevalmistused eluks? Eneseteadlik inimene väärtustab ennast. Olles rahul iseendaga, julgedes ja osates vajadusel abi leida ei tule kellelegi pähe vägivallatseda või vägivalda taluda.