Pereteraapia konverentsi järelkaja (2022)

Tänasel vabal hommikul oli mul lõpuks aega üle vaadata ja süveneda pereteraapia konverentsi materjalidesse. Mitte et seal midagi põrutavalt uut oleks olnud, mis on ka isemoodi hea - teada, kui palju me juba teame, ja et meil on Eestis tõenduspõhises psühhoteraapias väga hea väljaõpe. Aga kui materjalidele lisaks vaadata ka iseendasse, leiab alati midagi.

Juba Sloveenias olles sai mulle selgeks, et selle reisi kõige tähtsam osa olid inimesed ja teadmine meie seotusest teistega. Näiteks ühel vihmasel lõunal, kui sõime välikohvikus ja ma üritasin kelnerile selgeks õpetada sõna "aitäh", sest ta tänas meid juba mitmendat päeva "kiitos" - see oli täiesti lootusetu üritus, aga meie taga istunud vanem paar hakkas huvi tundma, mis keel see on. Kuuldes Eestist nad elavnesid ja rääkisid oma kevadisest reisist Tallinnasse. Nad soovisid, et Eestil läheks kõik hästi, sest Ukraina sündmused teevad ärevaks. Nad olid Californiast. See oli lihtsalt nii armas, et keegi teisel pool maakera suures superriigis mõtleb väikse Eesti peale ja muretseb meie julgeoleku pärast. Või üks tagasihoidlik noor naine, kes konarlikus Eesti keeles palus meil endast pilti teha kindluse vaatetornis. Ta oli mehhiklanna, kes on elanud ja töötanud kolm aastat Eestis. Isegi kui me kohvikus lõunatades või kindluses ringi kolades veel ei teadnud, kellega me ühist ruumi jagame, oli see seotus ikkagi olemas. See pani mind mõtlema, et me pole kunagi nii üksi, kui me mõnikord arvame, et me oleme. Mulle tundub, et emotsionaalne üksindus on ka peamine põhjus, miks inimesed teraapiasse tulevad.

Seekord oli konverentsi üks avamõtegi Jorge Luis Borgeselt: "Me ei tea tegelikult, kas elu on teekond, kas see on unistus, kas see on ootamine, kas see on plaan, mis leiab aset päev päeva järel ja sa ei pane seda tähele, kui sa just ei vaata tagasi. Sa ei tea, kas sellel on mõtet. Teatud hetkedel ei ole tähendus oluline. Sidemed on olulised."

Mulle meeldis ka ühest ettekandest Ricoeur'i mõte, et inimesed ei anna kunagi millegi suhtes alla, nad lihtsalt loovad asjadele uued asendused. Teraapias juhtub sageli sama. Inimesed ei taha lahutada, ei taha suitsiidsed olla, ei taha ennast põhja juua - nad tahavad elu, suhteid ja kõike muud, aga teistsugustel tingimustel. Mõnikord nad kaotavad selle kõige keskel iseenda. Mõnikord on vaja, et keegi aitaks näha rohkem või teisiti, siis saavad nad paremini aru, mida ja millega tuleks nende elus asendada, et olla õnnelikum.

Suhte õnnestumise taga on võime ennast muuta

Armumine teeb pimedaks ja viib mõistuse. Sellel ajal näidatakse ainult oma paremat külge ja sama teeb ka teine pool. Me ei näe üksteist täielikult. Näeme ainult seda, mida teine esitleb, ja mida ise näha tahame ("Ta ei ole armukade ja kontrolliv, ta lihtsalt hoolib minust väga"). Me ei armu teise inimesesse, vaid ettekujutusse temast. Siis läheb see hullus mööda ja tuleb armastus - sellega muutub asi veel keerulisemaks. Silmanägemine taastub, mõistus tuleb koju tagasi ja tekib küsimus, kuidas välja kannatada seda kõike, mida ma nüüd näen. Enda suunal ootame alati, et armastus tähendaks minu aktsepteerimist sellisena, nagu ma olen, kõigi vigade ja puudustega ning et minust arvataks samamoodi, nagu ma ise arvan ("Ma ei ole ebaviisakas ja ülbe, ma olen lihtsalt otsekohene"). Kuid partneri suunal käitume, nagu ei tohiks tal olla puuduseid või omapära, meie jaoks ebamugavaid tundeid; seame tingimusi, millisel puhul me teda armastame ("Kui sa siin kaua närvitsed, siis ma astun uksest välja"). Ei mingit aktsepteerimist - kui tahad, et ma sind armastaksin, siis vasta minu ettekujutusele normaalsest kaaslasest. Meil on egoismi rohkem kui armastust teise vastu.

Suhe õnnestub ainult siis, kui need nõudmised pöörata vastupidiseks - hakkan välja kannatama ja aktsepteerima teise inimese erisusi ning julgen tunnistada oma vigu, mis nõuavad parandamist. Selline eneseareng tuleb mõlemal ette võtta. Ühepoolne süü tunnistamine ja muutumine teeb patuoinaks ja ohvriks - justkui oleks kogu suhtehäda ainult ühes partneris, kuigi suhe sünnib kahe inimese vahel. Ühepoolne arenemine teeb ka partnerid ebavõrdseks, mis pikas perspektiivis paneb siiski suhtest välja astuma ja otsima kedagi võrdsemat, sest partneri pidurdumine ei lase ka suhet arendada ja piirab teise poole arenemisvõimalusi armastajana.

Patuoinaks võib lisaks partnerile teha ka poliitilisi olukordi, vanemaid, tööd, teisi inimesi ja asjaolusid - kõik selleks, et õigustada iseennast (nt oma viha ja pahurust) ja mitte muutuda. Tegelik probleem pole selles, et kõik teised tekitavad meis negatiivseid tundeid, vaid selles, et me ise taoliselt reageerime ega talu neid tundeid. Kuna iseendaga toime tulla, teisi aktsepteerida ja armastada on liiga raske, siis loome endale ettekujutuse, et tõeline armastus on midagi muud; midagi, millega me pole veel kokku puutunud; midagi suurt ja ilusat. Armastuse idealiseerimine ja enda jama võrdlemine teiste ilusa fassaadiga (olgu õnnistatud sotsiaalmeedia!) on suur enesearengu takistaja - me keeldume ennast muutmast ja järeldame mugavalt, et kui kõik pole nii hea ja ilus, nagu mina tahan, siis see lihtsalt pole õige armastus. Selline enesepettus ja lapsikus aitab ära vingerdada oma vigade tunnistamisest ja arengust.

Muutumise vastumeelsust tekitab soov näha endast pilti, mille oleme oma peas loonud. Me arvame, et kui meil on vigu, siis me pole enam nii ideaalsed, kui ette kujutame, pole enam nii armastusväärsed. Sellel pildil meie peas pole midagi pistmist tegelikkusega - teised näevad meid ikka sellistena, nagu me oleme, mitte nagu arvame. Et armastusväärsust ikkagi ära teenida, varjame tegelikku ennast ja sulgume igaks juhuks enesekaitseks, ei näita teistele oma puuduseid ega tundeid. Kes pole tegelikkusega kontaktis ega julge olla emotsionaalselt avatud, sellel pole võimalik olla päriselt armastussuhtes, pole võimalik olla läheduses. Enesekaitseks on müür ette laotud, et keegi ei näeks päris mind - seda vigadega. Enesekaitse hind on üksindus - kardame armastusest ja mahajätmisest tulenevat valu ja selle vältimiseks hoidume lähedusest. Me tõrjume võimalust saada haiget, aga sellega loobume ka võimalusest kogeda kõike positiivset, mis lähedusega kaasneb.

Enamus suhteid ei arene kunagi päriselt, sest see tähendaks ebakindlust. Turvaline on kõik see, mis on tuttav, isegi kui see on ebameeldiv, vähemalt olen ma sellega harjunud ja see ei saa mind enam üllatada. Vigade tunnistamine tähendaks teadmatust: mis siis saab, kui ma sellisena teisele ei sobi; mis siis saab, kui muutunud suhe meile ei sobi? Me võime viriseda suhte monotoonsuse üle, aga kui partner peaks tahtma uudsusi, tekib ebamugavus ja me otsustame pigem leppida selle harjumuspärase igavusega. Monotoonsuse turvalisus on illusioon, sest maailm muutub nagunii. Inimesed saavad vanemaks ja eluvaated muutuvad läbi kogemuste ja elu lõppemise hirmu. Soov jääda selliseks, nagu ollakse ja soov suhet mitte muuta, on loobumine enesearengust.

Armastada tähendab muuta ennast, mitte teist. Armastus nõuab julgust, et loobuda iseenda ja suhte võltsist ideaalpildist. Armastus pole lihtsalt üks tunne, see on ka oskus, mida õppida.

Kui abistamine kordab vägivalda

Ma usun, et inimesed on head oma kavatsustes. Võib-olla mitte alati pole ka abistajad oma töös omakasupüüdmatud ja abivajajakesksed, aga üldiselt usun, et nad soovivad ikkagi head. Kahjuks puutun vahel kokku olukordadega, kus abistamine aitab tegelikult kaasa vägivalla jätkumisele või kordab vägivalla kogemist kannatanute jaoks.

Mida (vaimne) vägivald selle kogenuga teeb, on näiteks kontrollitunde kadumine, enese pädevuses kahtlemine, kohanemine kellegi teise tahtmistega jne. Mõnikord teeb seda sama ka abistamine, kui see ei soodusta vägivalla ohvri ja/või tema laste puhul enesekehtestamist, vanema autoriteedi toetamist ja õigust oma elu puudutavate otsuste langetamisele.

Lapsevanem peaks olema kõige suurem ekspert küsimustes, mis on parim lahendus talle ja tema lastele. Kui vanem on piisavalt toimetulev ja turvaline, pole oma otsustega ohtlik pereliikmete elule, tervisele ja arengule, siis ei tohiks ükski abistaja survestada vastu võtma abi, mis pole hädavajalik. Kui võtta vägivalda kogenult ära õigus ise otsustada ja näidata selle asemel oma eksperdi võimu, siis õõnestatakse sellega tema kui inimese ja lapsevanema autoriteeti ja pädevust - seda teeb ka vägivallatseja. Abivajajat tuleb kaasata, mitte temast üle sõita ja tema eest otsustada. 

Teenustega koormamine ja pidev jooksutamine võib olla ka põhjus, miks abivajaja ei jaksa vastu võtta seda, mida tal tegelikult tarvis on. Sellega antakse märku, et sina (ja su lapsed) peate vajama ja tegema neid asju, mida meie ütleme ja oluliseks peame. Meie oleme targad eksperdid ja teame paremini, mis sulle hea on, sina oled rumal ja otsustad pidevalt valesti - nii on temaga varem käitunud ka vägivallatseja. Mitte sina ei tee asju, vaid sinuga tehakse asju. Sina ei otsusta, vaid sinu üle ja sinu eest otsustatakse. See on vägivalla mustri kordumine - inimeselt võetakse ära kontrollitunne iseenda ja oma asjade üle, ta saab pidevalt kogemuse, et temast endast ei sõltu midagi, ta on objekt. Kõlab loogiliselt, et selline käitumine (ka abistamise näol) võib tekitada ärevust ja pigem suurendada hirmu.

Ma olen näinud mitmeid häid sotsiaaltöötajaid ja lastekaitsjaid, kes tegutsevad eetiliselt, erapooletult, abivajajaga arvestavalt, ilma oma huvide konfliktita. Ja mõnedel on veel pikk maa sellel teel minna. Vahel jääb mõne abistaja puhul mulje, et ta läheb liialt kaasa vägivallatseja või mingite muude huvidega. Loomulikult, vägivallatsejaga ongi lihtsam kaasa mängida, sest ta on tugevam. Tekib koolikiusamise efekt - kui hoian tugevama poole, siis ei satu ma ise potentsiaalseks kiusatavaks. Kannatanu on nõrgem, temast pole erilist tüli, aga vägivallatseja on ebameeldiv, kes võib teha elu/töö kibedaks, survestada, kaevata ja kätte maksta. Tundub vastik tüüp, kelle viha ja pealekäimistega ei taha tegeleda, kergem oleks (vähemalt mingites) tema nõudmistes vastu tulla.

Mõnikord ma kuulen ka repliike, et vägivallatseja veidrad nõudmised on seadusega kooskõlas. Olgem ausad: vaimne vägivald ongi enamasti seadusega kooskõlas, sest sellest ei jää nähtavaid jälgi, mille tekkimist oleks lihtne tõestada ja vägivallaga siduda. Manipulaator leiab alati vabanduse ja loogilise selgituse, kuidas tema käitumine pole mitte kontrollimine, vaid turvalisuse pakkumine; see pole jälitamine, vaid muretsemine, kas kõik on ikka korras; see pole kiusamine ja tõendite hankimine, vaid lastest hoolimine jne. Peab ikka üsna loll olema, kui ei leia vaimsele vägivallale põhjendust, mis oleks seadusega kooskõlas (või vähemalt poleks seadusega vastuolus). Olulisem on vaadata konteksti kui üksikuid detaile, kus must räägitakse valgeks.

Kuidas saab abistamine soodustada taastumist ja enesega toimetulekut, kui sellega sõidetakse samamoodi üle inimese piiride nagu vägivallaga?

Aeg - kasuta vähem ja võta rohkem

Täna istusin ja ootasin üksi ruumis, kus oli seinakell. Muidu täitsa normaalne nähtus, aga see tiksus. Sellised tuleks maa pealt ära kaotada. Need mitte ainult ei tee häirivat müra, vaid annavad kogu aeg märku, et aeg jookseb, midagi on kuklas tagumas, tähtajad ronivad selga, vaikus ja rahu pole võimalikud. Ühiskond on muutunud aja kasutamise, mitte aja võtmise põhiseks. Meil käib pidev võidujooks ajaga. Ennast kiidetakse üles suurte elu- ja töökogemustega (nagu oleks 25 aastaselt 60), kuid täiesti vastuoluliselt ei taheta tunnistada, et aeg üldse olemas on - meil on nooruse, ilu ja surematuse kultus (50 olevat uus 30). Väärikuse asemel on tähtis noor väljanägemine, teadlikkuse asemel on tähtsad teadmised, tarkusest tähtsam on koolikiusajalik ärapanemine.

Meil peab aeg olema maksimaalselt planeeritud. Lapsed ei oska enam olla igavuses ega kasutada loovust. Ärevus läheb suureks, kui me ei jõua valmis, asjad on tegemata, töökoormus käib üle jõu. Veel suuremaks muutub ärevus, kui polegi hetkel midagi teha. Siis tuleb kannatada oma mõtteid ja tundeid. Vaikus on vaja tappa taustamölaga: skrollin lõustaraamatut, kuulan raadiot, helistan niisama viiele sõbrale, vahin telekat (ja kui ei vahi, siis "mängib lihtsalt taustaks"). Kui me vaikust ei tapaks, tuleks ärevus ja üksindustunne.

Inimese mina-pilt saab areneda, kui tekib vaikus; kui ta ei võta vastu ega töötle välist infot, vaid märkab oma mõtteid ja tundeid, laseb neil olla, jälgib neid ja nende muutumist, aktsepteerib oma tundeid ja üritab mõista nende põhjust, analüüsib seni kogetut ja paigutab selle väikse pusletüki oma suurde süsteemi. Selle kaudu loome ja täiendame oma identiteeti. Iseenda mõistmine aitab mõista teisi, vaadata maailma avatumalt ja sallivamalt. Oma tunnete mõistmine võimaldab neid iseendast eristada, vähendada ebamugavust ja kontrollivajadust.

Me kõik teame neid, kes töötavad täiskohaga ja õpivad kolme lapse kõrvalt, samal ajal tegelevad veel kolme projekti või ühinguga. Pole võimalik, et selle juures on nad pühendunud enesearengule - intellektuaalselt võib-olla küll, aga mitte emotsionaalselt, mitte inimesena. Kui ime kombel ei kannata üksi neist kohustustest, kannatavad isiklik areng ja lähisuhted.

Aega ei pea alati kasutama, seda peaks rohkem võtma - iseendale, oma inimestele, vaikusele. Kui sul poleks sinu tööd ja muid kokku kahmatud kohustusi, kes sa siis inimesena oleksid?

Kohtumine iseendaga

Kui maailmas oleks ainult ilu, headus ja tõde ning teist poolt ei oleks võrdluseks, siis ei saaks head asjad millegi taustal välja paista. Oleks ainult neutraalsus. Hea ja halb on sama mündi kaks külge. Meis kõigis on mõlemad olemas. Meelerahu saavutamiseks peame tunnistama ja mõistma mõlemat, ka oma varjupoolt. See tähendab tunnistada, kes me tegelikult oleme, ilma häbenemata. See on kohtumine iseendaga, päris endaga.

Inimesed, kes kõige jõulisemalt eitavad või kaitsevad oma negatiivset külge, on kõige pimedamad. Nende enesehinnang on liiga madal, et taluda ühtegi vihjet sellele, et nad pole piisavalt head. Kõige aremad on need, kes üritavad näidata, kui ägedad, tunnustatud ja tugevad nad on. Kõige suuremas hädas iseenda ja oma emotsioonidega on need, kes ei tunnista kunagi enda juures negatiivseid tundeid - nad ei salli seda osa iseendast, ei oska sellega toime tulla ja räägivad ainult positiivsest. Enamik inimesi surub teatud osa iseendast alateadvusesse: eitavad oma pahesid ja jooni, mis neile enda juures ei meeldi.

Teistest inimestest halvasti mõtlemine ja hukkamõistmine on alati iseendast eemaldumine - mis on see, mida sa iseendas eitad, püüad maha suruda? Nt kui olen ennast tundnud mingis olukorras lollina ja see tekitab ebamugavust, siis püüan tõestada, kui tark ma olen. Püüan näidata, kui loll on keegi teine ja kui ta mulle üldse ei meeldi, siis on mul hea meel, kui ta mingis olukorras lolliks jääb - tunnen siis tema suhtes üleolevust ja arvan, et mina paistan tema taustal hirmus targana. Sellest üleolevuse tundest saan veel tõestust juurde, et mina olen tark, ma pole kunagi rumal - eitamine muutub tugevamaks ja minu pime osa suureneb. Vari takistab meil asju õigesti nägemast. Pimedad kohad ei teki mitte ainult iseenda, vaid ka paljude muude asjade suhtes, mida me tunnistada ei taha. Nii nagu pilt iseendast, peab ka ettekujutus maailmast, probleemidest, õigest ja valest minema kokku sellega, kuidas me asju näha tahame. Meil tekib pettekujutelm: kui ma mõtlen iseendast nii ja maailmast naa, siis on see järelikult tõsi, sest ma ju tunnen ennast ja seda maailma. Aga see pilt pole täielik, sealt on välja tõrjutud varjupool, mida me näha ei soovi. Vari tekitab:

• distantsi meie ja teiste vahel. Kui kanname üle negatiivsed omadused teistele ja arvame iseendast kõige paremat, siis tekib vihkamine ja me hakkame uskuma erisustesse, mida nii väga ei olegi.
• survet, sest püüame kogu aeg näida sellised, nagu iseendale ja teistele meeldiks. Kardame teiste arvamust ja hukkamõistu, kui tuleb välja, et me polegi nii head, kui proovime endast muljet jätta.

Parim võimalus oma varju näha on vaadata inimesi, keda me ei salli, kelle peale kõige ägedamalt reageerime või püüame rahulikuks jääda (mis tähendab sisemist ärritumist), kelle ebaõnnestumise üle on meil hea meel jne. Mõtle:

• Miks ma teda hukka mõistan?
• Mis mulle tema juures ei meeldi? Millised omadused mulle temas ei meeldi?
• Kuidas need omadused mõnikord minu enda puhul väljenduvad? Millal olen ise samasugune olnud?
• Kuidas ma püüan seda osa iseenda juures eitada? Mis ma selleks teen?
• Miks on hea mõnikord selline olla? Mille poolest on siis elu lihtsam või parem?

Need omadused ei pea meile meeldima hakkama, oluline on olla neist teadlik, aktsepteerida neid enda juures. Omadused ei ole head ega halvad, need lihtsalt on. Kui suudame neid iseendas taluda ja neisse neutraalsemalt suhtuda, siis mõistame ka teisi vähem hukka.

Emotsioone ei tohi maha suruda, vaid leida lahendus nende ohutuks väljendamiseks. Sellest sõltub meie vaimne ja lõpuks ka füüsiline tervis. Mõtete ja tunnete kvaliteet ja nendega toimetulek määravad meie elu kvaliteedi. Inimesed suudavad ühes ja samas olukorras käituda erinevalt, teha erinevaid järeldusi, olla erinevalt traumeeritud. Mõned on enesekindlamad ja adekvaatsema enesehinnanguga, andestavad ja suudavad lahti lasta. Teised jäävad probleemidesse kinni, hädaldavad, vihkavad, teevad ennast ohvriks, valmistuvad pidevateks uuteks rünnakuteks. Mida see mulle annab? Kuidas see mind aitab? Mida ma sellega tegelikult väldin? Probleem ei ole see, kui meil on trauma, vaid see, kui me jääme oma trauma sõltlaseks. Meie enda valik on, kas võtame elu ja iseendaga toimuvat kui õudust või arenguvõimalust.

Oma lugu

Meil kõigil on oma lood.
Me kanname neid kaasas.
Me mäletame neid.
Ja vahel kannatame nende pärast.
Kuid me kõik jõuame ükskord ringiga sinna tagasi. Mõni varem, mõni hiljem, mina jõudsin täna. Me peame jõudma. Et teha rahu sellega, mida kaasas kanname. Sest mitte kellelegi - mitte kellelegi! - teisele ei lähe see nii palju korda kui meile endale. Vahel ei lähe see teistele üldse korda. Vahel nad ei mäletagi. Kui peame meeles ja peame tähtsaks, siis koormame ainult ennast. Teistel on sellest ükskõik...
Elu läheb edasi.
Ka ilma meieta.
Igal pool.
Igal majal ja kohal on täna hoopis teine tähendus, kui oli siis.
Nende roll on muutunud.
Nende inimesed on vahetunud.
Nende lood on uued.
Ja seda kõike ilma minuta.
Me oleme üksikuna nii väiksed. Me võime tahta ja nõuda, solvata ja vihata, nutta ja süüdistada, kujutada ette oma suurust ja võimu, kuid päris elu läheb ikka edasi. Koos päris inimeste ja uute lugudega.
Kui tajuda suures pildis oma väiksust ja tähtsusetust, teada, et see kõik on ainult minu lugu ja koorem, tekib valik - lahti lasta või edasi kanda. Vabadus on ainult ühes.

Mulle meeldis see, mida täna nägin - elu on edasi läinud.
Kuid sellest rohkem meeldis see, mida tundsin - vabadust. Ja rõõmu.

Vaataks tõele näkku?

Me kanname iga päev maski. Naljavend, kõva mees, naistemees, tegija, mul-on-ägedad-asjad, ilus tüdruk, käige-te-ka-***, kõige targem, mul-pappi-jalaga-segada, süütu ohver... Mask on nagu vangla - meil on teatud omadusi, mõtteid ja emotsioone, mille oleme kinni müürinud ja usume, et neid pole olemas.

Carl Jung nimetas selle varjuks. Vari on kõik see, mida me ei taha, et teised meis näeksid, või mida me ise ka endas näha ei taha. Need on meie isiksusejooned ja käitumised, mida varjame, ilustame ja eitame, mille kohta valetame endale ja teistele. Need tekitavad meis liiga palju häbi, valu ja vastumeelsust - me ei taha nendega leppida. Vihkamine, ärapanemine, õelutsemine, sõltuvusainete tarvitamine, ebasünnis käitumine, maksupettused, lubaduste mittetäitmine, teiste kommenteerimine, kuritegevus, kõrvalsuhted, enesevigastamine, agressiivsus, kahjurõõm ja parastamine... Selle asemel, et nendega tegeleda, surume need maha - keeldume tunnistamast, kes me tegelikult oleme.

Vihkamine on oma hirmude eitamine. Vahel kaasame sellesse teisi või ühineme teistega, et saada kinnitust: "Ma olen normaalne, sest minusuguseid on veel. Järelikult on teistsuguste vihkamine õigustatud, nad on selles ise süüdi." Koos on julgem karta ja nii tekib kollektiivne vari - kambad, terrorism, sõda, parteid ja grupid isiklike tahtmiste läbisurumiseks ja teiste vastu töötamiseks. Lihtsam on suunata tähelepanu mujale, süüdistada ja rünnata teisi. Siis ma ei pea iseendaga midagi ette võtma, vaid sinuga tuleb ette võtta - sind tuleb muuta või hävitada.

Vari tekib väga noorena. Saame pidevalt väljast sõnumeid, ennekõike vanematelt või põhihooldajatelt. Sõnumid võivad olla sõnalised (käsud, keelud, riidlemine, noomimine, mahategemine), mitteverbaalsed vihjed (hukkamõistev pilk, vaikimine, ähvardav olek), meile ebamugav või häbistav käitumine (karistamine, alandamine, väljajätmine). Saame infot, et mingi osa meist ei ole aktsepteeritav - see pole vastuvõetav vanematele, ühiskonnale, meie jaoks olulistele inimestele, kiusajatele. Lapsena ei ole meil veel loogilist mõtlemist, et sõnumeid filtreerida ja kriitiliselt hinnata. Sellest saab alus meie minapildile. Hakkame ennast "sobivamaks" kujundama, selleks tuleb hukkamõistetud osad endas maha suruda. Me usume, et teistsugune mina meeldib inimestele rohkem, saame paremini teiste hulgas hakkama, pälvime nende heakskiitu ja imetlust, sisuliselt aitab see meil ellu jääda - teisiti polegi lapsena võimalik, me sõltume täiskasvanutest, peame kindlustama meelejärele olemise ja enda ellujäämise. Kanname maski tõestamaks, et me pole nii halvad, valed ja alaväärsed, kui me ise kardame end olevat. Mask aitab saada positiivset tähelepanu ja tunnustust, jätta endast head muljet. See aitab kuuluda gruppidesse, mis on meile olulised, peame kujundama ennast nende jaoks vastuvõetavaks. Tekitame endale avaliku mina ehk maski, mida näitame teistele, et olla edukad sotsiaalses maailmas. Selle varju jääb mahasurutud ja eitatud osa, salajane mina, mida varjame, kuid võime selle välja elada kinnistes kohtades ja koduseinte vahel, nt tubli ehitusmees, kes joob ennast igal nädalavahetusel täis, või triigitud lipsuga poliitik, kes peksab naist, või eeskujulik naisjuht, kes sehkeldab igal aastal firmapeol erinevate meeskolleegidega.

Vari ei pea olema ainult negatiivsed asjad, nt nõrkus või rumalus, vaid ka positiivsed jooned, mida on püütud meis maha suruda, nt loomingulisus, kui laps kasvab väga pragmaatilises perekonnas, kus ei hinnata kunsti ega sporti. Lihtsam on hakkama saada, kui teeskleme, et mingit osa meist pole olemas. Varjame seda, mille kohta arvame, et see pole teiste poolt aktsepteeritav. Madal eneseteadlikkus on see, kui eitame oma ebamugavaid jooni ja enda kujunemise lugu; oleme pimedad iseenda kui terviku suhtes, tunnistame vaid positiivset ja säravat osa endast. Vähene sisemine enesekindlus ja madal enesehinnang ei luba meil negatiivset näha, kardame oma maine kokkuvarisemist ja iseenda hävimist teiste silmis; arvame, et me pole teiste jaoks vastuvõetavad, kui oleme ausalt meie ise.
Kui me seda osa iseendast ei tunnista ega väljenda, hakkab pinge kogunema ja tekitama kahju meile endale ja teistele. Ka emotsionaalse pinge puhul kehtib energia jäävuse seadus - see ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise. Karjume ennast kellegi peal tühjaks, teeme kellelegi kambaka ja sööme ta välja, kirjutame solvavaid sõnumeid ja kommentaare, joome ennast täis ja klaarime arveid, teeme kellegi vastu suunatud vihkavaid avaldusi, õigustame omasuguste vale käitumist, oleme pidevalt haiged või raskes haiguses, lööme kedagi, süüdistame teisi, võtame suhteprobleemide lahendamise asemel armukese, rikume seadust, otsime pidevalt lõbustusi ja pidusid, peame ennast teistest paremaks jne. Kõige agressiivsemad on need, kes eitavad viha ja raskeid tundeid. Kõige rohkem vihkavad need, kes räägivad suurest armastusest oma maa ja inimeste vastu. Kõige kahepalgelisemad on need, kes semutsedes või pisarsilmi seletavad, kui aus on nende asjaajamine. Kõige ärevamad suhted on neil, kes püüavad kogu aeg näidata, kui harmooniline ja ideaalne on nende kodune elu. Kui hakkame märkama ka negatiivseid jooni oma mõtlemises ja käitumises, kui märkame oma tundeid ja reaktsioone teiste suhtes, saame alles aru, kui palju me iseendale valetame. Areng ja edu saavad tulla ainult siis, kui vaatame endale näkku ilma enesepettuse ja eneseõigustuseta. Selleks, et näha iseennast, on vaja julgust ja ausust.

Igas omaduses, ka meie jaoks häirivas või häbiväärses, on midagi kasulikku. Kuni me seda positiivset külge üles ei leia, põhjustab see meile häbi edasi ning meie varjamine ja valetamine jätkuvad. Kui oleksime üdini lahked, siis annaksime kogu oma raha teistele abivajajatele ja elaksime ise puu all - meil peab olema ka piisavalt egoismi, et ise ellu jääda. Kõik ebameeldiv, mida märkame teistes, esineb ka meis endis, muidu ei suudaks me seda ära tunda. Pole võimalik märgata ja mõista teise inimese kurbust, kui me pole ise kunagi kurvad olnud. Me ei saaks aru, mida tähendab läbi jääaugu kukkuda, kui poleks varem kogenud, et vesi võib olla väga külm, märg ja uputavalt sügav. Me ei tunneks ära rumalust, kui poleks ennast mõnes olukorras lollina tundnud.

Kogu elu põhineb vastanditel: must ja valge, külm ja kuum, öö ja päev, kurjus ja headus, õige ja vale. Pole võimalik ühest neist aru saada, kui teist ei oleks. Meil puuduks võrdlus. Me ei saaks aru, et toas on pime, kui me poleks varem näinud valgust. Me ei teaks, mis on vale, kui meil puuduks ettekujutus õigest. Me ei tunneks ära kurja käitumist, kui poleks kogenud head. Me ei saaks aru, et poes on kõrged hinnad, kui poleks näinud madalamaid. Kui me ei taha ühte osa vastandist enda juures tunnistada, siis projitseerime ehk kanname selle üle teistele. Nii kaua, kuni me seda enda puhul eitame, käib see ka teiste juures närvidele. Kui võtame asju neutraalselt, suhtume sellesse kui infosse, tunneme selle vastu lihtsalt huvi, siis ülekannet ei toimu. Kui mingi asi meid emotsionaalselt mõjutab (ärritab, ajab närvi, tahaks teisele ära panna, parastamine ja irvitamine kellegi üle), siis oleme ülekande ja tunnete ohvrid. Kõik, mida me teiste juures ei salli, on meis endis olemas, kuid me keeldume seda tunnistamast, tõrjume seda ja valetame. Kui me vihkame teatud sotsiaalseid, rahvuslikke vm gruppe ning peame normaalseks nende muutmist, isoleerimist või hävitamist, siis me järelikult sallime agressiivsust, kuigi süüdistame agressioonis teisi. Tegelikult pole vahet, kelle "poolel" me oleme - agressiivsus jääb ikka agressiivsuseks, selle olemus ei muutu, me lihtsalt leiame endale selleks õigustuse. Veename ennast mõttega, et minu agressiivsus on õige ja hea (sellepärast polegi see üldse agressiivsus), teiste oma on halb.
Sõltumata sellest, et meil on moonutatud pilt iseendast kui kõige paremast ja õigemast inimesest, näevad teised meis ikka neid jooni. Mõnikord nad annavad sellest ka märku, aga pime ju ise ei näe ja kõige pimedam on see, kes keeldub nägemast. Me hakkame vastu ja ärritume: "Sa saad valesti aru", "Ära hakka jälle pihta", "Sa ise oled!", "Minu puhul on hoopis teine asi", "Ma pole tegelikult selline", "Ma vähemalt ei ole nii hull nagu..."

Vari on väga kompleksne, see koosneb paljudest erinevatest joontest, mõnda tunnistame teatud määral ja mõnda eitame täielikult. Kindel on see, et kunagi on vari aidanud meil oma elu, suhete ja enesetundega kergemini toime tulla, kuid enesekaitsed ei tööta pikas perspektiivis - need hakkavad takistama meie arengut ja suhteid, tekitavad vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Nii kaua, kuni jätkame varjamist, valetamist, teiste süüdistamist ja eneseõigustamist, ei ole me emotsionaalses arengus täiskasvanud. Me püsime ennastkaitsva lapse staatuses, kuid võime vahenditena kasutada täiskasvanute relvi - alkohol, avalik arvamus, sõda, naeruvääristamine, poliitilised klannid jne. See on meie valik, mida me oma varjuga teeme - kas kasvatame (jätkame samas vaimus) või kahandame (muudame ennast ja areneme).

Järgmises postituses mõned juhised ja mõtted, kuidas oma pimedate kohtadega tööd teha.