Kõige klassikalisem väljapääs perekonnas on laps ehk tekib kolmnurk ema-isa-laps. Viimane on nii universaalne ja käepärast võtta, et sobib igas variandis: laps kui väike hoolitsuse vajaja, laps kui haige, laps kui käitumisprobleem, laps kui andekas jne. Laps on ka sellepärast sobilik põgenemistee, et ta on seotud kohustuse ja vastutusega - last ei saagi jätta hoolitsusest ilma. Mõnikord võime ennast üsna suurde lõksu mängida, kui kasutame põgenemiseks just igapäevaseid vastutusega seotud väljapääse. Üks partneritest võib tunda, et teine sehkeldab lastega liiga palju, kuid saab vastuseks "teada", et lastega ongi palju tegemist, nende õppimiste ja riiete eest tuleb hoolitseda, öösiti oma voodisse magama võtta, sest nii on kõigil kergem, ja kui sa oleksid ise ka kohusetundlik lapsevanem, siis mõistaksid seda! Tavaliselt on naine lapsega palju ametis, mees tunneb ennast üksikuna ja tekib järgmine klassikaline kohustusega seotud kolmnurk - mees hakkab rohkem tööl aega veetma. Nii tundub naisele omakorda, et mees on liiga palju tööga hõivatud, kuid sellele tähelepanu juhtides saab vastuseks: "Kes siis arved tasub ja lapsi ülal peab? Millise raha eest me reisile lähme? Kes su šoppamised ja koolitused kinni maksab?" Mida kaugemaks jääb paarisuhe, seda kergem on otsida juba järgmiseid väljapääse. Loome endale ettekujutuse, et hoiame sellega suhte korras. Suuname oma energia kusagile mujale, et mitte tegeleda ärevuse ja suhteprobleemidega. Kui need muud kohad on seotud ka toredate inimestega (nt lõbusam hobikaaslane kui oma mees, mõistvam ja toredam töökaaslane kui oma naine), hakkab lähedus kohvreid pakkima ja kolib paarisuhtest mujale.
Kui suhtesse jõuavad kahjulikud põgenemisteed (nt alkohol, armuke), siis on mõlemal partneril selles oma panus. Suhe on kahepoolne ja koos on olukord nii kaugele lastud; mõlemad on selleks midagi teinud või tegemata jätnud. Väljapääsu kasutajal on alati vastutus, et ta valis just sellise ebaefektiivse viisi, kuid mõlemal on vastutus, et suhe on sellisesse seisu jõudnud.
Miks pole hea kaevata kellelegi kolmandale, kui paarisuhtes on probleem? Kaebamine kolmandale tähendab, et elame oma emotsiooni mujal välja ja "lahendame" olukorra koos kolmandaga, saame endale mingi selgituse asjadest, saame juhiseid edaspidiseks toimimiseks. Aga see on ühepoolne tegutsemine ega sisalda koostööd partnerite vahel. Suhte parandamiseks tuleb õppida probleemidest ja tunnetest rääkima oma partneriga, tuleb saada oma olukorrale ühene selgitus, mõlemat rahuldava suhte jaoks tuleb otsida lahendusi koos. Kui tahame olla paarisuhtes rahulolevamad, tuleb energia suunata suhtesse, mitte käia mööda varuväljapääse ja kolmandaid. Sageli juhtub, et kolmas hakkab ka ise (alateadlikult) vastu töötama partnerite suhte paranemisele, sest muidu kaotab tema enda jaoks toreda kaaslase, kellega on tal samuti juba omamoodi suhe tekkinud.
Sageli on põgenemisteede muster kestnud juba põlvkondi: mõnes peres väärtustatakse palju töötamist, hinnatakse väga kõrgelt laste olemasolu, võideldakse patriotismi eest, aidatakse vabatahtlikult teisi iseenda ja oma pere arvelt, välditakse lahutamist võttes oma vajaduste rahuldamiseks appi armukesed, uputatakse üksindust ja valu alkoholi jne. Iga muster annab järgmisele põlvele teada, et nii seda elukest siin maamuna peal elataksegi. Kõik väljakujunenud kolmnurgad on olnud loogilised ja päästvad - need on aidanud paarisuhtes pingeid maandada ja võimaldanud eluga edasi minna.
See kõik ei tähenda, et kolmnurki ei tohiks olla. Vastupidi: see on ainuvõimalik viis hoida oma suhtes tasakaalu. Väljapääsud annavad meile raskel hetkel lohutust ja võimalust maha rahuneda, aitavad oma pingeid välja elada ja partneri juurde tagasi pöörduda, pakuvad eneseteostuse võimalust ja puhkust paarisuhtest. Kui peaksime hommikust õhtuni ninapidi koos olema, läheks ärevus paarisuhtes liiga kõrgeks ja hakkaksime oma ruumi eest võitlemiseks üksteisega sõdima.
Väga sageli satuvad paarisuhted kriisi, kui kaob ära senine oluline kolmnurk, nt maja ehitus lõpeb, loobutakse töölkäimisest, lapsed saavad suureks jms. Kui senisele põgenemisteele ei leita mõistlikku asendust, ei oska inimesed muutunud olukorraga midagi peale hakata ja suhted lähevad pingeliseks. Vahel on kolmnurgale panustatud ka nii palju energiat (nt maja ehitus, pidev välisriigis töötamine, koduse elu pühendamine lastele, õpingud), et kui see periood ükskord läbi saab, on ka suhe läbi, sest lähedust pole säilitatud. Paarisuhe ei saanud "armukese" kõrval enam piisavalt tähelepanu. Suhe on nagu taburet, mille jalad on mees, naine ja lähedus. Kui kolmanda jala (läheduse) asemel on olnud mõni väljapääs ja see nüüd kaob, kukub taburet pikali, sest kaks jalga seda püsti ei hoia. Ka suurte kolmnurkade ajal tuleb paarisuhtesse panustada, et suhe hiljem püsima jääks.
Väljapääsud (nt hobid, töö, sõbrad) on väga vajalikud, kui oma suhte juurde tagasi tuleme ja kolmanda siis kahe kõrva vahelt välja tõstame.
Suhe on seda tervem, mida liikuvamad on kolmnurgad ehk me ei takerdu ühte kindlasse põgenemisviisi, vaid oskame energiat maandada erinevalt: sport, muusika, töö, sõbrad, lugemine, televisioon... Kui panustame aega erinevatesse tegevustesse ega otsi leevendust ühest asjast/kaaslasest, suudame suurema tõenäosusega hoida läheduse paarisuhtes ega mängi ennast kolmandatega lõksu - olgu siis alkohol, kaastundlik ema või alati naeratav kolleeg.
Kolmnurkadega on nagu iga teise asjaga: mõistlikus koguses on nad väga kasulikud ja eluterved. Aga muutuvad kahjulikuks, kui saavad reaalsusest ja suhtest põgenemise abimeheks.
