Neljapäev, 17. oktoober 2019

Tunne pole tõde

Suurem osa meie emotsionaalseid probleeme on tingitud irratsionaalsest mõtlemisest. Me kogeme midagi ebameeldivat ja soovime ennast selle ebamugava või raske tunde eest kaitsta. Seega teeme igaks juhuks järelduse, et kogu asi, millega kokku puutume, ongi negatiivne. Järgmistel kordadel oleme sarnases olukorras juba kallutatud ja ette(vaatlikult) ära otsustanud, et see inimene või asi on halb. Nii kujunevad äärmuslikud, ebaloogilised ja kahjulikud hoiakud.

Me ei saa alati kontrollida väliseid sündmuseid. Mõnikord ei saa me kontrollida ka oma automaatseid reaktsioone, nt kui ehmatame millegi peale. Kuid me saame alati otsustada, kuidas me mõtleme. Õnneks on ka valikuid vähe, ainult kaks - irratsionaalne ja ratsionaalne mõtlemine.

Irratsionaalne mõtlemine on automaatne ja emotsionaalne. See põhineb meie enesekaitsel ja soodustab kiiret olukorra lahendamist - võitle või põgene, kui tunned ennast halvasti. See oli meile kümneid tuhandeid aastaid vajalik, et džunglis ellu jääda. Me poleks tänaseni välja vedanud, kui iga mees oleks mammuti kihvade ees maha istunud ja hakanud arutlema, kas ikka on piisavalt ohtlik olukord, kas mina-sõnumid ja peegeldav kuulamine toovad metslooma mõistusele. Iga oht sundis jalad kõhu alt välja võtma või oda haarama. Tugev soov ennast kaitsta ka kõige väiksema ebameeldivuse eest aktiveerib siiani meie ellujäämiskeskust automaatselt ja sunnib tegema kiireid järeldusi - kui tunned ebamugavust, siis järelikult on see inimene/olukord halb. Ja kui me juba oleme kujundanud sellise hoiaku, hakkame koguma infot, mis tõestaks, et meil on õigus - tõesti on õudne inimene/sündmus. Me harjume oma tavapäraste reaktsioonidega inimestele ja olukordadele, peame oma hoiakuid ja tundeid selle loomulikuks osaks, nagu need oleksid tõde. Lõpuks näeme positiivseid külgi nii vähe, et kui midagi positiivset ka juhtub, siis keeldume seda uskumast ja muutume nende suhtes pimedaks. Must-valge mõtlemine kellestki või millestki on selge märk irratsionaalsusest.
Kinnistunud mõttemustreid on raske muuta, eriti kui oleme sellisel ennastkaitsval viisil mõelnud aastakümneid. Harjumusel on tugev jõud ja me ei saa ise aru, et sellisest mõtlemisest ei ole meile abi ega kasu. Enamik olukordi ja inimesi meie ümber ei kujuta meie elule tegelikult mingit ohtu, parimal juhul on meil lihtsalt ebamugav. Aga ma pole veel kuulnud ühtegi juhust, kus inimese surmatunnistusele oleks kirjutatud "Suri ebamugavusse".

Ratsionaalne mõtlemine on põhjalik ja aeglane, see nõuab analüüsimist ja valikute kaalumist, kuidas reageerida. See ei tähenda kindlasti seda, et kui mulle miski/keegi ei meeldi, siis hakkan otsima tõestust, et see on halb ning mida kauem ma seda vihkamist ja hirmu oma peas veeretan, seda kindlamalt nimetan kogu protsessi analüüsimiseks ja pikemaks mõtlemiseks. Ratsionaalne mõtlemine tähendab seda, et ma jätan oma emotsiooni kõrvale ja püüan aru saada, mis on teise inimese käitumise või mõtteavalduse taga. Püüan mõista tema motiive ja loogikat. Saan aru, et minu negatiivsed seisukohad ja hoiakud tema suhtes ei ole õigustatud. Mõistan, et maailmas on tegelikult väga palju võimalusi mõelda ja reageerida selles olukorras teisiti, kui ma olen siiani teinud. Ratsionaalne mõtlemine põhineb sallivusel ja erinevuste aktsepteerimisel, võimel taluda erinevaid probleeme ning taluda ka ennast ja teisi sellisena, nagu me oleme. See ei tähenda, et negatiivseid asju eitatakse; ratsionaalsust ei saa segi ajada tegelikkuse eitamisega. Ratsionaalne inimene tunnistab ka tundeid ja peab neid mõistetavaks, kuid ta ei tee sellest kõikehõlmavaid ja äärmuslikke järeldusi - ta teab, et keegi ei ole läbinisti halb, igas olukorras on lootus ja väljapääsud, ta ei pea ennast väärtusetuks jne. Ratsionaalne mõtlemine on tasakaalustatud: jah, ta tegi seekord valesti või pani mind ennast ebamugavalt tundma, kuid ta pole sellepärast halb inimene.

Irratsionaalne tüüp mõtleb, kui õudne, loll, ebakompetentne või muul moel negatiivne on teine inimene. Ratsionaalne tüüp mõtleb, et küll on teisel huvitav vaatenurk - ei lähe minu omaga kokku, aga positiivne motiiv selle taga on täiesti mõistetav.
Oluline on õppida oma tundeid märkama, neid teadvustada ja neile nimetus anda - nii saab tundest konkreetne asi, mida on võimalik iseendast eraldada. Emotsionaalsel toimetulekul iseendaga on väga suur vahe, kas mul "lihtsalt on halb olla" või ma tean, et olen pettunud, kurb, hirmul vms. Esimesel juhul on negatiivne tunne osa minust ja ma ei tegele sellega, olen lihtsalt halva enesetunde ori. Teisel juhul on tundele antud konkreetne nimi ja selle põhjust on võimalik mõista, st see pole arusaamatu ebameeldivus minus, vaid minust eraldiseisev tunne. Sama oluline on aru saada, et teised inimesed ja olukorrad ei põhjusta otseselt minus neid tundeid. Minu reaktsioon sõltub minu tõlgendusest - me ise anname asjadele tähenduse, mis on tingitud meie ratsionaalsest või irratsionaalsest mõtlemisest.

Olla informeeritud faktidest, tunda tundeid, anda asjadele tähendusi ja kujundada oma hoiakuid teadliku ratsionaalse mõtlemisega on kõik väga erinevad asjad. Ratsionaalne inimene kahtleb alati, kas tema vaatenurk on ainuõige, ta on vastuvõtlik ka muudele variantidele. Irratsionaalne inimene on alati veendunud, et just tema nägemus asjadest on õige - ta ei näe seda, mida ta näeb, vaid näeb seda, mida tahab näha.

Neljapäev, 23. mai 2019

Lugude jutustamise keemia

Meile meeldib pugeda teiste hinge. Ja meeldib, kui teised tunnevad meie vastu huvi. Me otsime võimalust kellegagi samastuda, võimalust midagi kogeda ja tunda. Ja meil on hea meel, kui suudame panna kellegi endale kaasa elama, panna mõistma, mis meiega toimub. Maailm on täis erinevaid lugusid ja erinevaid võimalusi lugusid leida - sõbrad ja töökaaslased, filmid ja raamatud, fotod ja uudised, vedamised ja äpardused, naljad ja kaotused. Me vajame oma ellu lugusid, enda ja teiste omasid, päris ja väljamõelduid. Storytelling ehk lugude jutustamine on nii populaarne, et sellest on saanud ka eraldi turundusmeede. Kaupmehed kasutavad meie lugude vajadust ära, et paremini müüa. Kui tootele lugu juurde rääkida, ollakse alati nõus selle eest kõrgemat hinda maksma. Aga mitte lugude jutustamise teooriast ja turundusnippidest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid lugude keemiast - miks on lood meie jaoks olulised ja kuidas need meile mõjuvad?

Kui me kuuleme mõnda lugu, siis vallandub meie organismis terve hunnik erinevaid hormoone, mis panevad meid ennast teistmoodi tundma. Neist kõige olulisemad positiivsed hormoonid on oksütotsiin, dopamiin ja endorfiin.
  • Oksütotsiin on õnnehormoon, mida kutsutakse ka armuhormooniks. See paneb meid tundma lähedust ja usaldust, hoolivust ja turvalisust, lahkust ja inimlikkust; aitab leevendada ärevust ja hirmu. Oksütotsiini laksu all tunneme teise inimesega suuremat seotust, oleme tema vastu empaatilised, mõistvad ja heatahtlikud. Seda hormooni tunned oma kehas siis, kui keegi räägib mõnda lugu ja sa saad aru, mida see tunne tähendab. Olukord võib olla sinu jaoks täiesti võõras, nt jutustaja lapselt varastati koduteel telefon, kuid see tunne - mure oma lapse turvalisuse pärast - on sulle tuttav ja sa mõistad teda. Selle hormooni märksõna on empaatia.
  • Dopamiini nimetatakse ka motivatsiooni hormooniks. See on seotud tähelepanu ja rahuloluga. Dopamiini rünnaku ajal oleme keskendunud ja loodame heaolu saavutamisele, meis tekib pinge ja ootame huviga sündmuste arengut või haripunkti. Seda hormooni tunned siis, kui keegi räägib oma lugu ja sul on põnev kuulata, mis edasi saab. Dopamiini märksõna on kulminatsiooni ootus.
  • Endrofiin on õnnehormoon, mida peetakse looduslikuks valuvaigistiks. See muudab meid loovamaks ja tekitab lõõgastunud tunde. Endorfiini vabanemist organismis tunned näiteks siis, kui keegi räägib midagi naljakat ja see ajab sind naerma.
Meie ühiskond on mõistuse ja edu, analüüsi ja hariduse, võistlemise ja tarbimise keskne. Iseenda ja oma tunnetega toimetulek ei ole meil samavõrra väärtustatud. Puudub tasakaal mõistuse ja tunnete vahel. See on loonud olukorra, kus inimesed on küll kognitiivselt arenenud, kuid enamikul meist ei ole emotsionaalne areng eakohane.
Lugude jagamine arendab meid emotsionaalselt. See suurendab mõistmist ja sallivust, loob inimeste vahel ühendust. Meile meeldib ennast samastada kangelastega elus või filmis ("Äge tüüp! Ma tahaksin ka olla tema moodi."). Meile meeldib koguda ja pildistada asju, millel on lugu, sest see annab meie elule sügavama sisu ja tähenduse ("Selles on midagi erilist."). Täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu ei loo meile firmamärgiga asjade kuhjamine, vaid kogemused ja emotsioonid.

Lugude rääkimine on eriti tähtis perekonnas. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam nad iseseisvuvad. Kuid ka uksi prõmmival teismelisel ei kao vajadus perekonda kuuluda. See on suur segaduse aeg, mis tekitab neis vastakaid tundeid ja käitumist - tahaks olla vanematest eemal, aga tahaks olla ka pereliige. Sellel ajal tuleb hakata vaikselt looma uutmoodi suhet - lapse ja vanema suhe peaks arenema järk-järgult täiskasvanute suhtluseks. Mida jõulisemalt püüab vanem jätkata ainult lapsevanemana, kehtestada rangeid reegleid ja kontrollida, seda suurem on teismelise trots vanemliku surve vastu. Paremaks eristumiseks vanematest ja uue turvalise täiskasvanute suhte loomiseks on tarvis teada, kes on mu vanemad inimestena. See võimaldab lapsel mõista vanemaid ja nende kujunemise ajalugu, aktsepteerida nende kogemusi ja muret. Kuid kõige tähtsam on see, et lood aitavad hoida kontakti.

Lastega oma lugude jagamine pole oluline ainult uuel tasandil suhte loomiseks, vaid ka laste ärevuse maandamiseks oma "ealiste iseärasuste" pärast. Teismeline on suurtes muutustes: tema keha areneb ja mõni asi tundub ikka eriti veider või nõme, hormoonid möllavad, mõtted ja tunded pole enam mänguasjade juures, miski pole endine. Lapsele on lohutav ja õpetlik teada, kuidas vanemad on selles eas elanud ja kuidas on nad selle kõigega toime tulnud (eriti samast soost vanem!), mis aitas neil keerulisi aegu üle elada ja millised olid nende õppetunnid, millised vahvad seiklused ja muremõtted neil olid, kuidas ja millal see aeg mööda läks jne. Ärevuses nooruki jaoks on tähtis teada, et see kõik, mis temaga toimub, on täiesti loogiline ja normaalne, lisaks ka ajutine nähtus. Meil on võimalik nende hirme vähendada lihtsalt oma lugusid rääkides.

Meie keel on nii rikkalikult arenenud ainult tänu sellele, et meil on olnud palju lugusid. Oleme tahtnud teada saada ja oma teadmisi teistele jagada. Oleme soovinud kontakti luua, et koos ellu jääda ja õnnelikumad olla. Lood toovad inimesed kokku, kasvatavad mõistmist ja sallivust. Sharing is caring :)

Kolmapäev, 15. mai 2019

Oluline, mis jäetakse perevägivalla puhul rääkimata

Eero Epner on ära teinud suure töö. "Sest nad saavad" on üks parimaid lugusid, mida olen lugenud. Ehe ja õõvastav, värvikas ja hirmuäratav - enam paremini ei olekski saanud kirjeldada vägivalduri ja ohvri tantsu. See lugu puudutas paljusid ja tegi must-valgel selgeks vägivalla varjatuse, süstemaatilisuse ja mis kõige olulisem - kahjustused, kuni invaliidistumiseni. Kui inimene on aastaid stressis, hakkab kortisool (stressihormoon) aju kahjustama. Psüühiline häirumine on selle tavapärane tagajärg. Immuunsüsteem nõrgeneb pidevast pingest, organism võitleb ja väsib, füüsilised haigused ja töövõime kaotus võtavad normaalse funktsioneerimise. Laste puhul on leitud, et järjepidev vägivalla pealtnägemine avaldab ajule samasugust kahju, nagu oleks laps ise vägivalla otsene ohver. Nad näevad ja kuulevad alati rohkem, kui vanemad suudavad märgata.

Kas kedagi saab vägivaldseks pidada ilma kohtuotsuseta? Ehitaja tunneb maja juures tüüpvead ära ilma, et tal oleks selleks ekspertiisi tarvis - koduperenaine peaks asjapulga tellima. Automehaanik tunneb sõiduki häälest ära, et laager on läbi või stabika varras kolksub, tal pole vaja selleks eksperthinnangut küsida - kondiitril oleks võib-olla vaja. Vägivallatsejatega aastaid töötanud spetsialist tunneb ka vägivalduri ära tema kõnest ja hoiakust, tal pole vaja selleks ekspertiisi (kriminaalmenetlust) - poliitikutel on seda vaja. Provintsi prominendil, kellest kogu triangel lahti läks, on tüüpilised manipuleeriva vägivallatseja maneerid ja (vahel näiliselt loogilised) argumendid. Jah, süütuse presumptsioon on tähtis, kuid see pole ainus kompass kogu maailmas. Võib ju filosofeerida, kas vägivallatseja on see, kes füüsiliste vigastuste tekitamises süüdi mõistetakse, või see, kes kodus hirmuvalitsust teeb ilma ühiskonna sekkumiseta? Kas varas on varas siis, kui ta varastab, või siis, kui vargus tõendatud saab? Epneri artikkel kirjeldab väga koloriitselt, milline on külm ja manipuleeriv vägivaldur. Mõnikord on keeruline nende puhul leida kindlat kinnitust vägivallale, sest psühhoterror ei jäta füüsilist jälge. - Raske tõestada, lihtne vassida ja varjata. Ja jätkata.

Kuid perevägivalla puhul jäetakse rääkimata, et vägivallatsejaid on kahte tüüpi. Ja hea uudis on see, et külmi ja kalkuleerivaid, Lundy Bancrofti raamatutes kirjeldatuid on vähem kui teisi. Arvestatav osa käetõstjaid teevad seda siiski põhjusel, et tunnet on ühel hetkel rohkem, kui ettevalmistust olukorraga hakkama saada. Nad ei oska ennast verbaalselt piisavalt väljendada, neid pole õpetatud ennast jälgima ja analüüsima, neil puudub sõnavara iseenda mõistmiseks ja oma tunnete väljendamiseks, puuduvad oskused oma emotsioone juhtida ja aju ümber lülitada - reageerimiselt kuulamisele ja mõtlemisele. Oskus aga on õpitav. Pole kohane panna kõik vägivallatsejad ühte patta, nagu seda sageli tehakse, ja tembeldada nad ühtemoodi parandamatuteks. Pole põhjust maha kanda neid, kelle vägivallamuster on muudetav, kui nad vaid ise tahavad ja abi saamiseks õigesse kohta pöörduvad.

Kääbusšimpansid on aastatuhandete jooksul arenenud teistest ahviliikidest kannatlikumaks ja rahulikumaks. Teadlased arvavad, et ahvid saavutasid selle, kuna emased hoidsid kokku ja suutsid liiga "himukatele" isastele koos vastu hakata. Agressiivsed isendid heideti karjast välja ja nad pidid tõestama, et nende käitumine on paranenud, kui tahtsid karja- ja pereelu hüvedest uuesti osa saada. Maakeeli: emased ei sallinud vägivaldseid isaseid ja kogu kari aitas kaitsmisele kaasa. Mis meie vabandus on?
Ahvidest eeskuju võtmise koht pole siin ainult nulltolerants vägivallale, vaid ka ohvri vastutus ennast väärtustada. Suhe on kahepoolne ja muutus tekib alles siis, kui mõlemad saavad aru, kuidas nad sellele mustrile kaasa aitavad; mida teevad või tegemata jätavad, millega lepivad ja kuidas endaga käituda lubavad. Kui me oma mustritega ei tegele, siis me kordame neid ka järgmistes suhetes - vägivallatseja leiab ohvri ja vastupidi. Ei saa olla süstemaatiliselt vägivaldne, kui pole ohvrimeelset.

Meie õppekavad on täis akadeemilist infot, mille käsitlemine sellises mahus on (pehmelt öeldes) rumalus. Hariduse eesmärk on eluks ettevalmistamine. Elus ei aita hakkama saada valemi või fakti teadmine peast, vaid teadmine, kust ma selle vajadusel leian. Ilma kõrghariduseta on võimalik elada, ilma elutahte ja eneseväärtustundeta mitte. Vaimne tervis on toimetulekuks tähtsam kui akadeemiline kraad. Me peaksime vähem õpetama fakte ja rohkem mõtlemist, vähem valmistuma ülikooliks ja rohkem päris eluks, vähem nõudma häid hindeid ja rohkem pakkuma enesearengut inimesena. Kes otsustas, et suhtlemine ja sallivus, tunnete ja konfliktidega toimetulek, enda ja teiste vastu hooliv olemine pole piisavalt vajalikud ettevalmistused eluks? Eneseteadlik inimene väärtustab ennast. Olles rahul iseendaga, julgedes ja osates vajadusel abi leida ei tule kellelegi pähe vägivallatseda või vägivalda taluda.

Pühapäev, 14. aprill 2019

Armukesed, alkohol ja muud põgenemisteed

Ületöötamine, alkohol, armuke, liigsöömine, trennihullus, šoppamine, maailma parandamine, hobid, nutiseadmed... Meil on lademes võimalusi oma suhteprobleemide ja iseenda eest põgenemiseks. Põgenemisteedel on erinevaid nimetusi, võime neid kutsuda ka väljapääsudeks või kolmnurkadeks. Nende põhimõte on ikka sama: kasutame neid, kui meile tundub, et suhtes on hingamisruumi liiga vähe, tühja täitmata ruumi liiga palju või me ei oska oma paarisuhtega tegeleda. Kolmnurgad aitavad meil eemalduda, mitte tegeleda ebameeldivate asjadega.

Kõige klassikalisem väljapääs perekonnas on laps ehk tekib kolmnurk ema-isa-laps. Viimane on nii universaalne ja käepärast võtta, et sobib igas variandis: laps kui väike hoolitsuse vajaja, laps kui haige, laps kui käitumisprobleem, laps kui andekas jne. Laps on ka sellepärast sobilik põgenemistee, et ta on seotud kohustuse ja vastutusega - last ei saagi jätta hoolitsusest ilma. Mõnikord võime ennast üsna suurde lõksu mängida, kui kasutame põgenemiseks just igapäevaseid vastutusega seotud väljapääse. Üks partneritest võib tunda, et teine sehkeldab lastega liiga palju, kuid saab vastuseks "teada", et lastega ongi palju tegemist, nende õppimiste ja riiete eest tuleb hoolitseda, öösiti oma voodisse magama võtta, sest nii on kõigil kergem, ja kui sa oleksid ise ka kohusetundlik lapsevanem, siis mõistaksid seda! Tavaliselt on naine lapsega palju ametis, mees tunneb ennast üksikuna ja tekib järgmine klassikaline kohustusega seotud kolmnurk - mees hakkab rohkem tööl aega veetma. Nii tundub naisele omakorda, et mees on liiga palju tööga hõivatud, kuid sellele tähelepanu juhtides saab vastuseks: "Kes siis arved tasub ja lapsi ülal peab? Millise raha eest me reisile lähme? Kes su šoppamised ja koolitused kinni maksab?" Mida kaugemaks jääb paarisuhe, seda kergem on otsida juba järgmiseid väljapääse. Loome endale ettekujutuse, et hoiame sellega suhte korras. Suuname oma energia kusagile mujale, et mitte tegeleda ärevuse ja suhteprobleemidega. Kui need muud kohad on seotud ka toredate inimestega (nt lõbusam hobikaaslane kui oma mees, mõistvam ja toredam töökaaslane kui oma naine), hakkab lähedus kohvreid pakkima ja kolib paarisuhtest mujale.

Kui suhtesse jõuavad kahjulikud põgenemisteed (nt alkohol, armuke), siis on mõlemal partneril selles oma panus. Suhe on kahepoolne ja koos on olukord nii kaugele lastud; mõlemad on selleks midagi teinud või tegemata jätnud. Väljapääsu kasutajal on alati vastutus, et ta valis just sellise ebaefektiivse viisi, kuid mõlemal on vastutus, et suhe on sellisesse seisu jõudnud.
Miks pole hea kaevata kellelegi kolmandale, kui paarisuhtes on probleem? Kaebamine kolmandale tähendab, et elame oma emotsiooni mujal välja ja "lahendame" olukorra koos kolmandaga, saame endale mingi selgituse asjadest, saame juhiseid edaspidiseks toimimiseks. Aga see on ühepoolne tegutsemine ega sisalda koostööd partnerite vahel. Suhte parandamiseks tuleb õppida probleemidest ja tunnetest rääkima oma partneriga, tuleb saada oma olukorrale ühene selgitus, mõlemat rahuldava suhte jaoks tuleb otsida lahendusi koos. Kui tahame olla paarisuhtes rahulolevamad, tuleb energia suunata suhtesse, mitte käia mööda varuväljapääse ja kolmandaid. Sageli juhtub, et kolmas hakkab ka ise (alateadlikult) vastu töötama partnerite suhte paranemisele, sest muidu kaotab tema enda jaoks toreda kaaslase, kellega on tal samuti juba omamoodi suhe tekkinud.

Sageli on põgenemisteede muster kestnud juba põlvkondi: mõnes peres väärtustatakse palju töötamist, hinnatakse väga kõrgelt laste olemasolu, võideldakse patriotismi eest, aidatakse vabatahtlikult teisi iseenda ja oma pere arvelt, välditakse lahutamist võttes oma vajaduste rahuldamiseks appi armukesed, uputatakse üksindust ja valu alkoholi jne. Iga muster annab järgmisele põlvele teada, et nii seda elukest siin maamuna peal elataksegi. Kõik väljakujunenud kolmnurgad on olnud loogilised ja päästvad - need on aidanud paarisuhtes pingeid maandada ja võimaldanud eluga edasi minna.

See kõik ei tähenda, et kolmnurki ei tohiks olla. Vastupidi: see on ainuvõimalik viis hoida oma suhtes tasakaalu. Väljapääsud annavad meile raskel hetkel lohutust ja võimalust maha rahuneda, aitavad oma pingeid välja elada ja partneri juurde tagasi pöörduda, pakuvad eneseteostuse võimalust ja puhkust paarisuhtest. Kui peaksime hommikust õhtuni ninapidi koos olema, läheks ärevus paarisuhtes liiga kõrgeks ja hakkaksime oma ruumi eest võitlemiseks üksteisega sõdima.
Väga sageli satuvad paarisuhted kriisi, kui kaob ära senine oluline kolmnurk, nt maja ehitus lõpeb, loobutakse töölkäimisest, lapsed saavad suureks jms. Kui senisele põgenemisteele ei leita mõistlikku asendust, ei oska inimesed muutunud olukorraga midagi peale hakata ja suhted lähevad pingeliseks. Vahel on kolmnurgale panustatud ka nii palju energiat (nt maja ehitus, pidev välisriigis töötamine, koduse elu pühendamine lastele, õpingud), et kui see periood ükskord läbi saab, on ka suhe läbi, sest lähedust pole säilitatud. Paarisuhe ei saanud "armukese" kõrval enam piisavalt tähelepanu. Suhe on nagu taburet, mille jalad on mees, naine ja lähedus. Kui kolmanda jala (läheduse) asemel on olnud mõni väljapääs ja see nüüd kaob, kukub taburet pikali, sest kaks jalga seda püsti ei hoia. Ka suurte kolmnurkade ajal tuleb paarisuhtesse panustada, et suhe hiljem püsima jääks.
Väljapääsud (nt hobid, töö, sõbrad) on väga vajalikud, kui oma suhte juurde tagasi tuleme ja kolmanda siis kahe kõrva vahelt välja tõstame.
Suhe on seda tervem, mida liikuvamad on kolmnurgad ehk me ei takerdu ühte kindlasse põgenemisviisi, vaid oskame energiat maandada erinevalt: sport, muusika, töö, sõbrad, lugemine, televisioon... Kui panustame aega erinevatesse tegevustesse ega otsi leevendust ühest asjast/kaaslasest, suudame suurema tõenäosusega hoida läheduse paarisuhtes ega mängi ennast kolmandatega lõksu - olgu siis alkohol, kaastundlik ema või alati naeratav kolleeg.

Kolmnurkadega on nagu iga teise asjaga: mõistlikus koguses on nad väga kasulikud ja eluterved. Aga muutuvad kahjulikuks, kui saavad reaalsusest ja suhtest põgenemise abimeheks.

Reede, 29. märts 2019

Klannid ja vihkamine

Meil on poliitilised klannid, mis vihkavad teistsuguseid. Meil on erinevad organisatsioonid, mille sees toimub klannideks jagunemine ja kellegi vastu töötamine. Meil on tiimid, mis räägivad "tugevast meeskonnatundest", mille taga on enda paremaks ja teiste halvemaks pidamine ning teistest eemalehoidmine. Meil on ühise eesmärgi nimel töötavad asutused, mis moodustavad klanne üksteise vastu. Mõned neist inimestest tunduvad muidu nagu suht intelligentsed. Mis neil siis viga on?

Igasugune "meie versus nemad" vastandumine ja vihkamine on hirmupõhine elamine. Meie ajul on laias laastus kaks osakonda: ellujäämise ja tunnete eest vastutav (Ellujääja) ning arenenud osa (Mõistlik). Automaatne enesekaitse käivitub, kui miski tundub meile hirmutav - just nimelt TUNDUB, sest me ei reageeri kunagi reaalsele ohule, vaid sellele, kuidas me olukorda tajume (ja taju võib olla ka vale). Ellujääja ülesanne on andmeid kiirelt töödelda, tal pole aega mõelda ja läbi rääkida, sest tema töö on otsustada elu ja surma küsimuste üle. Kunagi koopa-ajal tagas see meile ellujäämise. Evolutsiooni seisukohast oli kasulikum pigem reageerida healoomulisele ärritajale mittekohaselt (negatiivselt), kui jätta reageerimata ja avastada, et oled mammuti kihva otsas. Ellujääja lahterdab asjad kiirelt ära: hea või halb, kasulik või ohtlik, ehk ta toob meile must-valge mõtlemise. Jah, metslasena tuli see meile kasuks, aga aeg on veits edasi arenenud... Kui inimene ise ei lülita juhtimist ümber Mõistlikule osakonnale ja jääb oma hirmu orjaks, saab alguse vastandumine või isegi vihkamine.

Kuna meil on säilinud ellujäämise ja liigi jätkamise instinktid, siis oleme loomu poolest elu ja liigikaaslaste hoidjad, mitte hävitajad. Seega tekib meil alateadlikult süütunne, kui kellegi vastu töötame. Süütunde leevendamiseks hakkame tootma erinevaid kaitsemeetmeid: mõtleme välja kergendavaid asjaolusid ja õigustusi, miks kellegi vastu olemine või vihkamine on põhjendatud; korjame enda ümber toetajaid, et üksteisel kätt hoida ja julgustada (vahel kaasatakse või pooldatakse selle nimel ka neid, kellega muidu ei suhelda, aga häda ei anna häbeneda), loodame grupi kaitsele; minetame vastase inimlikkuse, demoniseerime ta madalamaks, lollimaks jne. Kõik selle nimel, et leida vabandusi ja õigustusi, miks meie hävitav tegevus on mõistlik. Me alavääristame alati seda, mida tegelikult kardame. Hirmuvaba inimene on aktsepteeriv ja salliv, tal pole vajadust ennast kaitsta ja teist hävitada.

Vihkamine on nagu tagurpidi empaatia: me ei tunne kaasa valu puhul ega rõõmusta koos teisega, vaid rõõmustame tema valu puhul ja oleme pettunud, kui tal hästi läheb. Mida kauem selline vastandumine kestab, seda enam saab vihkamine meile omaseks, vahel ka osaks meie identiteedist. Nt puudub eestlastel positiivne definitsioon selle kohta, mis on eestlus ja mis on meie rahva ühised põhiväärtused, aga teame täpselt, et kõvad mehed on need, kes vihkavad venelasi või pagulasi (ja kõige kõvemad vihkavad mõlemaid). Me määratleme iseennast läbi hirmu, vaenulikkuse ja konflikti - kas pole totter? Nagu ilma vaenlaseta polekski meil identiteeti. Jumal tänatud, et meil on ebasõbralikud naabrid ja sekka paar pagulast, muidu ei oskaks keskealised kibestunud Eesti mehed ennast rahvuslikul tasandil kellekski pidada.

Kõige ohtlikum on vihkav tegevus siis, kui sellesse kaasatakse ka Mõistlik osa ajust. Nii sünnib igasuguseid üllaid ideoloogiaid ja õigustusi, mille varjus oma hirmuga elatakse ja teisigi hirmutatakse. Sageli peavad sellised inimesed ennast loogilisteks ja mõistusest lähtuvateks. Nad arvavad, et vihkavad sellepärast, et neil on selleks õigustus, kuigi tegelikult on neil õigustus sellepärast, et nad vihkavad. Tunde pinnalt areneb mõte, mitte vastupidi. Tunded tekivad Ellujääja osakonnas, emotsioon on väga primitiivne ja kiire. Oluliselt aeglasemalt töötab aga Mõistlik osakond: see nõuab aega, et aru saada, analüüsida, seostada, järeldada, võtta seisukoht jne. Seega tekib mõte, ideoloogia, tähenduste andmine ja seostamine alles tükk maad pärast tunnet. Inimene tunneb ja hakkab seejärel oma tundele sobilikku ideoloogiat sinna ümber kasvatama, mitte ei toimu kõigepealt sügavat mõttetööd, mille tulemusena jõuab ta lõpuks järeldusele, et tal on nüüd parajalt põhjust hakata hirmu tundma ja kedagi vihkama.

Vihkamine on alati emotsioonil põhinev, ükskõik kui tugevaid argumente ja seletusi selle taha ei otsita. Kui inimene on otsustanud, et ta midagi/kedagi vihkab, hakkab ta tähelepanu pöörama just sellele infole (ka üksikjuhtumitele), mis tema otsust kinnitab. Tihti tuhnitakse infopankades, kus teised samasugused oma vaimusünnitisi jagavad, ajaloost ja kontekstist kilde välja rebivad ning lisavad siis kompotile oma tõlgendusi ja seoseid (paar krõbedat ja hinnangulist arvamust aitavad ka "veenmisele" hästi kaasa). Sellest saadakse pidevalt uut "tõestust, et mul on õigus", kuigi võiks leida sama palju tõestust sellele, et mul pole õigus, kui vaid viitsiks samasuguse motivatsiooniga otsida. Pidev passimine oma ideoloogiast kantud infoväljas võib jätta mulje, et inimene on väga informeeritud, teadlik, analüütiline ja intelligentne. Kahjuks peab aga hästi toimimiseks olema hea nii kognitiivne kui ka emotsionaalne areng. Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega ja see annab elule mõtte, siis tajub ta erimeelsusi kui rünnakut iseenda ja oma elu suunas ega oska ennast vajalikul määral reguleerida. Puudub piisav oskus oma emotsioonidega hakkama saada ilma, et tekiks enesekaitse vajadust ja vihkavat mõtlemist. Hirm on tugev tunne ja see paneb muidu intelligentsed inimesed lapsikult või agressiivselt käituma, nt kui nad tajuvad ohtu oma mainele, kardavad muudatusi, tunnevad liidri rolli kadumist, konkureerivad mingitele ressurssidele jms. Nii kogevad frustreeritud ja end lõksus tundvad inimesed, et neil puudub kontroll asjade üle. Hirmu allikaks on tihti abitus, millele tahetakse vastu võidelda ja asendada kaos kontrolliga. Teistele suunatud vaenulikkus on alati seotud madala enesehinnanguga - primitiivne närvisüsteem tõlgendab, et praegu on oht olla kellestki viletsam ja nõrgem, seega on olukord ohtlik minu säilimisele ja ellujäämisele. Kui selline abituse ja kaose tunne tekib ning ellujäämisinstinkt tõstab peab, lähevad ka mõtted ja käitumine üle primitiivse närvisüsteemi kontrolli alla; enesekaitse hakkab tööle, tekib teise osapoole vihkamine ja demoniseerimine. Suur osa kurjategijatest õigustavad oma käitumist, sest nad tunnevad ennast olukorra ohvritena, kellel on õigus enesekaitsele. Rääkimata siis mittekurjategijatest, kellel on hirm muutuste ja teisiti mõtlejate ees. Vastandumine ja vihkamine levib alati, kui inimestel puudub tugev kontroll oma aju üle.

Tüüpilised vihkava mõtlemise tunnused:
  • Kiire seoste loomine - pinnapealsus, eelarvamused, mõttetud seosed, nt vastaskandidaat võrdub ohtlikud muutused, 13 ja reede võrdub halb päev, must kass võrdub õnnetus. Emotsionaalsele ja hirmumaailmas elavale inimesele on kiire seoste loomine võimalus kiireks enesekaitseks.
  • Üldistused ja stereotüübid - mingi näitaja põhjal üldistatakse kõike ja kõiki, nt kõik naised on lõdva kummiga, kõik süürlased on vägistajad, kõik Venemaaga seonduv on halb (isegi nende muusikat ja kasse vihkan!).
  • Kategooriad - stereotüüpidele ja kiiretele seostele antakse hinnangud, mis jagunevad liialt lihtsustatud kategooriatesse, nt hea või halb, sõber või vaenlane. Ellujääja osakond teeb ruttu must-valge järelduse, kas asi on ohtlik või ohutu - see võimaldab kohe võtta seisukoha, et miski/keegi on mõttetu või loll, ja läbirääkimisteks pole ruumi, vastandumine on põhimõtteline. Või vastupidi pooldatakse kedagi lihtsalt sellepärast, et ta on "meie poolel", järelikult on tema automaatselt kõige õigem inimene ja teised on valed.
  • Isiklikult võtmine - lähtutakse liialt iseenda vajadustest ja emotsioonidest, seostatakse ka neutraalset infot oma isikuga või endale ohtlikuna, nt inimene ei talu tööalast kriitikat või arvab, et kellegi kommentaarid on alati vihje tema pihta.
  • Selektiivne mälu - mäletatakse asju valikuliselt, enesekeskselt või kallutatuna, enamasti kas valdavalt head või halba, ennast ohustavat või kiitvat, st puudub tasakaal ja adekvaatsus. Nt mäletab ainult neid asju, mis on talle kasulikud või mis viitavad rünnakutele tema vastu.
  • Klammerdumine mineviku külge - keskendutakse mineviku negatiivsetele sündmustele. Elu mõte või ideoloogia lähtub sellest, et pidada meeles kõike halba ja olla valmis kõige hullemaks. Ei suudeta vaadata asju laiemast perspektiivist.
Tsiviliseeritud ühiskonnas tuleks vähendada "meie versus nemad" mõtlemist ning rakendada teadlikult analüütilist ja empaatilist osa ajust. Hirmuvabad ja sallivad inimesed arvestavad sellega, et kõigil on erinevusi, gruppides toimub aeg-ajalt muutuseid, kõike ja kõiki pole võimalik kontrollida ning sellegi poolest on võimalik koos hakkama saada. See ei tähenda, et kõik konfliktid kaovad, kuid see aitab meil jääda mõistlikuks seal, kus reaalset ohtu elule tegelikult ei ole; aitab vältida mõttevigu ja arulagedat võistlemist, aitab otsida lahendusi ja dialoogi.

Aju on treenitav lihas. Ja selle treeninguga on nagu iga teisega: kui tahad ja harjutad, saad hakkama.
  • Oska eristada - määratle selgelt ja detailselt, milline on tegelik olukord ja faktid. Ütle endale "stop" ja suuna oma mõtlemine teadlikult Mõistlikule osale ajust. Ära ole oma tunnete ohver.
  • Ole empaatiline - püüa teisi inimesi mõista ja nende loogikast aru saada, otsi koostöö ja ühise asja ajamise kohti.
  • Räägi - ventileeri oma emotsiooni seal, kus see on kohane. Tunnete mahasurumine ja eitamine pole lahendus, vaid vältimine (tunne ja probleem sellest ei kao). Kui oled mees, siis julge ka rääkida asjadest, mis sind tegelikult häirivad. Ole sealjuures aus ja jää viisakaks.
  • Hari ennast - vihkamine ja eelarvamused tulevad teadmatusest. Mida rohkem sa kellestki/millestki tead, seda vähem sa üldistad ja annad hinnanguid. NB! Haridusega peab kaasas käima empaatia. Intelligentsed inimesed, kes keskenduvad ainult faktilisele infole, on väga sageli sallimatud ja üleolevad teiste suhtes, peavad ennast paremaks ja targemaks, neil puudub emotsionaalne haritus.
  • Küsi endalt, kas oht on tegelikult ka olemas - kas asi on vastandumist ja vihkamist väärt või keskendud sa liialt oma hirmupõhistele oletustele?
Mõtlemine pole Ellujääja tugevaim külg, teda saab treenida tegutsemise ehk käitumise kaudu. Seega hakka harjutama, kuidas juhtimine õigel ajal Mõistlikule osakonnale üle anda. Teooria üksi ei aita Ellujääjat, ta õpib läbi pideva praktika.

Esmaspäev, 11. märts 2019

Kritiseerimine ja irvitamine - täiskasvanu viis nutta

Inimene on sotsiaalne loom. Suhted meie ümber tekitavad pidevalt erinevaid kogemusi, tundeid ja reaktsioone. Mõni olukord on pingelisem ja mõnikord koguneb pinge erinevatest olukordadest. Tähtis on, et me ei kasutaks teisi inimesi prügiämbrina, kuhu kogu oma solk valada. Mõistuse ja tervise korrashoidmiseks peab meil kõigil olema võimalus ventileerimiseks, kuid selleks tuleb küsida luba: „Mul oli nii kehv koosolek. Kas sa võiksid mind ära kuulata?“, „Täna viskas üks kolleeg täiesti üle. Kas ma võin veits nõme olla ja vinguda?“ Enamasti oma inimesed ei keeldu, kui nii tagasihoidlik palve esitatakse. Aga see annab neile ka selgelt mõista, miks ma seda teen. Minust pole saanud mingi ohkiv kibestunud vingur, vaid täna lihtsalt oli selline päev. Samuti distsiplineerib see ennast: ma võtan kurtmiseks aja, mis on selleks ette nähtud. Ja siis lõpetan!

Kui me oma viha turvalises kohas ja turvalisel moel välja ei ela, saab meist kahel jalal kõndiv pomm, kellest keegi kunagi ei tea, kui lühike see süütenöör täna on. Meie vanemad pole sageli osanud meie jonni ja vihaga toime tulla, see on ära keelatud ja maha surutud. Kui lapsevanem näeb lapse jonnis midagi, mida ta iseendas ei kannata (nt abitus), ei suuda ta seda ka lapses taluda. Kõige kiirem viis selle ebamugavusega toimetulekuks on kutsuda laps vägisi korral: „Mehed ei nuta!“, „Lõpeta see virisemine!“ Saame sellest korduva signaali, et pole normaalne väljendada oma keerulisi ja raskeid tundeid, sellisena tõrjutakse meid ära. Sellega küll mõjutatakse meie käitumist, aga mitte enesetunnet – pinge jääb alles. Täiskasvanuna otsime oma ärevuse maandamiseks muid vahendeid ja oleme selles väga loomingulised. Nt postitame iroonilisi ja vihkavaid sõnumeid teistsuguste vaadetega inimeste pihta, kui tegelikult tahaks nutta eestluse kadumise murest. Meelitame enda külje alla kasulikke inimesi ja halvustame konkurente, kui tahaks nutta ebakindlusest, et äkki võetakse mult midagi olulist ära. Teeme salvavaid märkuseid ja irvitame kellegi üle, kui tahaks nutta oma madala enesehinnangu pärast, mis ei lase hinges uskuda, et ma olen piisavalt hea. Võrdleme ennast pidevalt teistega ja kui enesetunne on sellepärast halb, võtame appi kriitika ja alandamise – kui ma ei suuda olla sinu kõrgusel, on ainus võimalus sind madalamale tümitada.

Kritiseerimine, halvustamine, vingumine ja teiste üle naermine – see on täiskasvanu viis nutta. Meie emotsionaalne ajalugu on olnud keeruline. Oleme õppinud varjama ja ennast vaos hoidma, see aitas ellu jääda. Lastele oma teadmiste ja tegelike mõtete jagamine võis tähendada uksele koputamist. Oleme pidanud palju kaotama ja haiget saama, tundub lihtsam mitte kiinduda ja pühenduda. Sõda, küüditamised, vangilaagrid, inimeste kadumised, range režiim ja ettearvamatused – mida lähedasemad oleme emotsionaalselt, seda keerulisem on neid kaotusi taluda ja sellega toime tulla. Mitmed põlvkonnad on üles kasvanud läheduse hirmus ja oma tundeid eitades. Lõpuks jääme ka ise uskuma, et meil on kõik korras, sest päris mina varjamine ja iseendaga kontakti kaotamine on saanud normaalsuseks. Meile pole õpetatud tunnetega tööd ja me pole seetõttu osanud ka oma lapsi õpetada. Saame olmetasandil hakkama ja oleme üksteisele võõrad. Tunneme ennast üksi, kuigi füüsiliselt oleme koos. Emotsioonid on läbi kasvatuse ja negatiivsete kogemuste nii tugevalt maha surutud, et meil on raske saada päris tunnetega ühendust. Me ei oska neid märgata ega nimetada, väljendada ega juhtida. Mõne inimese puhul on valdavalt äratuntav vaid ühte tüüpi reaktsioon – viha. See on macho, seda võib endale lubada. Mitmel erineval moel: kritiseerin, halvustan, vingun ja irvitan teiste üle. Aga et selle kõige taga on midagi palju baasilisemat – hirm ja oskamatus iseendaga emotsionaalselt toime tulla – seda me ei näe.

Neljapäev, 7. märts 2019

Miks lohutamine ei tööta?

Vahel on meie kavatsused väga head, kuid välja kukub nagu alati. Lohutamine on üks neist tegevustest, millega me teist inimest ja tema tundeid tühistame, kuigi soovime sellega parimat.

Muretseja ei vaja tegelikult nõuandeid ega lahendusi, vaid kuulamist ja mõistmist. Kuid nähes kedagi kurva või vihasena muutume ise ärevaks ja kipume appi tõttama. Lohutamine annab teisele inimesele mõista: lase ma teen selle asja kohe korda ehk ära ole selline, nagu sa praegu oled, hakka uuesti normaalseks.

Lohutamine on meie toimetulematus ärevusega. Me ei oska käituda teise inimese kurbuse korral, ei oska olla temaga kontaktis ja lihtsalt kohal. Me ei suuda kaaslase tundeid vastu võtta ja püüame ennast säästa sellest ebamugavast olukorrast. Selle jaoks on meil elu jooksul omandatud terve arsenal toredaid abivahendeid: anname nõu, pisendame probleemi, teeme nalja, räägime olukorra ilusamaks, peame muretsemist ja rõhuvat tunnet mõttetuks - me lihtsalt lahendame su mittesoovitud seisundi ära. Mõnikord arvame, et teine tunneb piinlikkust oma mure pärast ja hakkame rääkima enda sarnastest olukordadest. Loodame, et ta saab lohutust ja tunneb ennast siis paremini. Vahel on selle eesmärk juhtida muretseja kuulama hoopis meie häda ja anname talle justkui mõista: võrdle nüüd minu omaga, sul pole üldse midagi hullu! Sageli läheb see üle võistluseks "kellel on s***m elu". Nii me siis jagame oma lugu ja püüame lohutada selle asemel, et teist lihtsalt kuulata ja olemas olla.

Pikemas perspektiivis õpetab lohutamine meid oma murega üksi olema ja seda maha suruma, sest saame korduvalt kogemuse, et oma mõtteid ja keerulisi tundeid jagada ei ole okei. "Mehed ei nuta", "Mis sa pillid tühja asja pärast", "Küll see läheb mööda, elus on hullemaid asju", "Pulmadeks paraneb ära" - lohutused, mida me kõik oleme kuulnud ja mis pole aidanud meil oma tundega toime tulla. Need pole õpetanud iseenda ja oma tunnetega kontaktis olema. Pole andnud meile teada, et oleme ka kurvana aktsepteeritud, vaid vastupidi - oleme heakskiidetud ainult siis, kui meie tunded on teiste jaoks sobilikud.

Kuidas siis käituda ja kuulata, kui kaaslane on kurb? Muretsejat aitab see, kui jääme paigale ja lihtsalt oleme koos temaga. See annab talle mõista, et ta on aktsepteeritud just sellisena, nagu ta parajasti on. Annab mõista, et kannatame tema ja ta tunded välja.
Mõned soovitused:
- Kuula tema sõnu, ära keskendu oma kaitsekõnele või vastusele.
- Püüa tabada kõige olulisemat mõtet või tunnet, peegelda seda - see näitab, et sa kuulad ja saad aru. Muretsejal on kasulik oma juttu ka kõrvalt kuulda.
- Normaliseeri tema seisundit: "On täitsa okei ennast nii tunda."
- Lapse puhul võib olla mõnikord hea, kui tunde aktsepteerimise järel öelda, et see on praegu nii, kuid selline tunne läheb mööda.
- Jaga nõuandeid ainult siis, kui küsitakse, aga tee vahet küsimusel ja küsimusel. Mõnikord esitab muretseja valjuhäälselt retoorilisi küsimusi, et oma segadust väljendada. See pole hetk, mida ära kasutada, et hinnaliste nõuannetega laivi lennata.
- Proovi sügavalt ja rahulikult hingata. Inimesed on enamasti empaatilised ja tulevad hingamisrütmiga iseendale märkamatult kaasa.
- Kui tahad pai teha, patsutada, kallistada..., siis tee seda pärast rääkimist. Mure jagamise ajal või veel enne sellega alustamist mõjub poputav kehaline kontakt samamoodi nagu lohutamine.

Teisipäev, 5. märts 2019

Andestamise tähtsus

Ilma andestamiseta pole võimalik ühelegi suhtele pühenduda. Kui me ei andesta, siis hoiame kinni oma valust. Tahame, et keegi teine oleks meie valus süüdi: "Ma olen selline sellepärast, et sina oled minuga halvasti käitunud", "Ma olen selline, sest mul oli raske lapsepõlv." Õigustuste ja vabanduste otsimine tähendab, et tahame panna kedagi teist vastutama oma enesetunde eest. Tahame, et keegi teine vastutaks selle eest, millised me oleme ja millist risti endaga kaasas kanname. Ja tahame, et ta seda mäletaks!

Just mäletamine on sageli seotud sellega, miks me ei andesta. Ühest küljest loodame justkui kättemaksule: küll tuleb aeg, kui mul on võimalik parastada; loodan, et saad sama tunda; kui saan tagasi teha, siis alles oleme tasa... Anname mõista, et me mäletame kõike ja rohkemgi veel ning sa oled jätkuvalt ära teeninud minu halva suhtumise. Teine põhjus on ekslik arvamus, et andestamine tähendab unustamist - justkui ei tohiks enam juhtunut mäletada ega sellepärast kurb olla. Või kardame, et anname teisele inimesele andestamisega mõista, et vabastasime ta vastutusest - nüüd on kõik hästi ja unustatud. Seda viga ei tohi teha! Ta peab teadma, et meie mäluga on kõik korras!

Tegelikult ei andesta me sellepärast, et me ei soovi vastutada oma enesetunde ja käitumise eest. See on palve: "Ärge võtke mult ära põhjust olla täpselt nii halvasti suhtuv ja ütlev, nagu ma olen." Kui ma andestan, siis pole mul enam ühtegi õigustust, miks ma olen sinuga ebaviisakas. Siis tuleb mul endale otsa vaadata: minu enesetunne ja käitumine on ebameeldivad, sest ma ise ei taha või ei oska teisiti - see ei tulene sinust, vaid minust endast, minu suhtlemisviis on minu probleem. See eeldab meilt nõustumist, et ma olen ekslik, ma pole täiuslik, ma teen ka haiget ja olen mõnikord päris nõme. Selline julgus ja ausus iseenda vastu nõuab küpsust ja eneseteadlikkust. Kui seda pole, siis kipume võitlema ja ennast tõestama, sest enesehinnang saab hoobi ja meil on tarvis näidata, et me oleme tegelikult palju paremad - mitte mina pole halb, vaid sina!

Andestada on kergem, kui oleme tegelenud endaga ja vabanenud häirivast tundest. Meil on alati õigus leinata seda, millest oleme ilma jäänud ja millele oli õigustatud ootus. Eriti oluline on see vanematega suhetes, mis on meie kujunemisel mänginud üht peamist rolli. Kui vanemad on jätnud mõne meie vajaduse rahuldamata, nt pole pakkunud piisavalt tähelepanu ja heakskiitu, kanname selle ootuse üle oma paarisuhtesse ja nõuame, et partner täidaks selle tühimiku - annaks meile pidevalt tähelepanu ja tunnustust. See paneb talle suure koorma, sest tema ülesanne on olla vaid partner. Ta ei saa täita nii partneri kui ka vanemate tühja kohta, mitme tooli peal üheaegselt ei istu. Ja meis tekib rahulolematus: ta pole piisavalt hea, ei tee piisavalt palju, ei vasta piisavalt mu vajadustele, ikka ei anna ta mulle piisavalt tähelepanu ega kiitust - miski jääb lõpuni puudu... Mõista oma vanemaid ja andestada neile on võti, kuidas olla oma paarisuhtes rahulolevam, aktsepteerida partnerit ja oodata temalt vaid seda, milleks ta võimeline on. Andestada tähendab, et me ei hoia kinni oma ohvrirollist, ei oota karistust ega kättemaksu, tagasitegemise võimalust ega erisoodustusi kõige heastamiseks. Andestamine on alati meie valik. Andestada tähendab vastutada.

Teisipäev, 12. veebruar 2019

Lähedus ja ärevus

Piisab korra vaadata sotsiaalmeediasse, kui näed ilusaid perepilte rõõmsate nägude ja klantsitud välimusega. Paistab, et nad on õnnelikud: nunnud põngerjad, kenad naised, perekesksed mehed, isegi nende koer tundub kordades kuulekam kui minu lapsed... Kas see tähendab, et kõigil teistel on normaalne pere peale minu? Nii tore, kui mul oleksid ka asjad korras nagu normaalsetel inimestel Facebookis!

Siiski... Lähedust ei näita suhtes see, et inimestel on vahva läbisaamine ja nad veedavad palju aega ninapidi koos. Läheduse talumist näitab see, kui me suudame olla üksteise lähedal siis, kui asjad ei ole korras. Pinget võivad elus tekitada väga paljud olukorrad: peresündmused ja kaotused, erinevad muutused kodus või tööl, rahuldamata vajadused, mõistmatus, olmetülid jne. Kui partner kannatab mind välja ärevana ja mina teda samuti, näitab see, et me võime olla sellised, nagu me ennast tegelikult tunneme. Kui me põgeneme "kriisikoldest", väldime rääkimist olulistest asjadest ja oma vajadustest, hoidume teatud teemade puudutamisest, kuna see võib kedagi ärritada või tekitada liiga palju häbi, siis ei ole suhtes ausust ega lähedust. Kedagi armastades anname talle alati võimaluse teha meid haavatavaks ja katki. Teise inimese valu nägemine ja julgus oma valu näidata toob inimesed üksteisele lähemale. Kui omavahelistest probleemidest, vigadest ja tunnetest rääkimine tundub liiga raske, alandav, piinlik, hirmutav vms ja seda välditakse, ei suuda inimesed taluda iseennast ja teist sellisena, nagu nad tegelikult on. Siis tuleb appi võtta enesekaitsed ja maskid, mis reguleerivad suhtes liiklust - seda tohib ja seda ei tohi.

Paljud paarid võivad elada väheste tülidega, kuid see ei tähenda, et neil oleksid lähedased suhted. Suure tõenäosusega väldivad nad emotsionaalset lähedust, sest rääkides avameelselt oma tunnetest ja vajadustest võib selguda, et need on meil erinevad. Erinevused võivad aga tähendada erimeelsusi ja konflikte - need jälle tunduvad liiga hirmutavad. Seega tuleb pingutada, et hoida kogu aeg suhted rahumeelsena. Samas on tohutult raske pidevalt vaeva näha ja olla ööpäevaringselt nunnu. See tähendab, et keegi (võib-olla ka mõlemad) peab ennast maha suruma ja oma vajadusi tagasi hoidma, püüdma teise soove ette ennustada ja loobuma iseendaks olemisest, muidu võib tekkida tüli. Kaua nii ei jaksa ja rahulolematus iseenda ja oma suhtega kasvab. Kui pole lubatud pingeid välja näidata ja lahendada, tekivad aja jooksul ka tervisehädad.

Ühine aeg ja toredad tegemised on väga tähtsad, neid peab olema. Positiivsed mälestused aitavad meil üle elada keerulisi aegu; aitavad meeles pidada, et meil on midagi olulist, mille nimel koos olla ja koos edasi minna. Kui aga rasketel aegadel ei suudeta olla üksteise kõrval ja ausad, tuleb oma "minaga" tööd teha: õppida olema teisega raskustes koos ilma, et maailm kokku variseks; suuta ennast eristada oma tunnetest ja tegudest; aktsepteerida teist inimest sellisena, nagu ta on, samal ajal seista oma vajaduste eest.

Läheduse kiirtest:
- Kas sinu paarisuhtes on võimalik avameelselt rääkida enda ja suhtega seotud probleemidest?
- Kas teie suhtes saab olla aus oma mõtetes ja vajadustes kartmata partneri või iseenda tundeid ja reaktsiooni?

Kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kas ma ikka olen pandav?

Inimesele on omane püüda võita: olla kellestki parem ja õigem, ilusam ja targem, tugevam ja edukam, suurema auto ja uuema telefoniga. Evolutsioon kujundas meist tsiviliseeritud loomad, kellel on arengu käigus kaduma läinud pea kõik loomulikud instinktid, nt oskuse asemel metsast koopasse tagasi orienteeruda kasutame GPS-i (ja oleks parem, kui see ütleks ka ise ette, millal ja kuhu pöörata!), oskuse asemel mammutit püüda on meil õnneks Rademar ja Maksimarket (ja võimalus nende peale kaevata).
Kuid siiski on meil veel säilinud kaks instinkti: ellujäämine ja liigi jätkamine. Just selle viimasega on seotud meie soov võita ja teistest parem olla. Usume alateadlikult, et kui me pole paremad, siis vähendab see meie atraktiivsust ja jääme "lihaturul" allahindluse letile. See lihaturg ei ole seotud ainult partneri leidmise, vaid ka muude valdkondadega, kus atraktiivsus on määrav: jääda silma parima kandidaadina töövestlusel, olla kiirem ja täpsem võistlusrajal, koguda suurim sõbralist sotsiaalmeedias, toppida üles kõige rohkem laike koguv seksapiilist nõretav pilt, jätta mulje kvaliteetsest teenusest sõltumata tegelikust sisust jne. Kuigi elame kolmekordsete pakettakende taga elektrist valgustatud toas internetiseade nina ees arvame ikka, et meie väärtus sõltub teiste hinnangust ja elu on üks suur džungel, kus parim isend võidab ja ruumi on vaid ühele.

Meie usk enda atraktiivsusesse lööb kõikuma seda enam, kui tegemist on lähisuhtega. Perekond on üks suur ja oluline süsteem, mis võib pakkuda nii tuge ja lähedust kui ka mittemõistmist ja üksindust. Mida lähemale oleme kellegi endale lasknud, seda enam ootame, et ta vastaks meie kõige olulisematele vajadustele. Mida enam ootame temalt meie vajaduste rahuldamist, seda suurem on pettumus, kui seda ei juhtugi. Armukadedus, süütunne, alaväärsus, häbi - kõik see suurendab meie hirmu või uskumust oma ebaatraktiivsusest, millele järgneb hirm jääda üksi, kaotada kontakt ja suhe. Hirm kaotada oluline ressurss sunnib meid omakorda kontrollima, ega see ometi tõele vasta. Nii hakkame survestama, välja pressima, nõudma tõestust, otsima kinnitust või tõmbume eemale, sest väärikam on ise selg pöörata enne, kui maha jäetakse - mahajätmine oleks liiga alandav ja kinnitaks, et ma pole piisavalt hea.

Kogu austuse juures tsivilisatsioonile ja arengule tuleb siiski alla vanduda loodusele - meie instinktid on ikka veel kiiremad ja tugevamad kui analüüsiv osa ajust. Kui kerge on kaotada kõik, mida me tegelikult oskame, kui mängu tuleb hirm olla tõrjutud ja üksi! Ei loe enam targad õpetused suhtekoolituselt, kui seda igapäevaselt ei rakendata. Ei meenu ükski enesekontrollivõte, kui seda praktikat muidu ei ole. Ei tule pähe teiste head kogemused, kui see pole saanud enda kogemuseks.
Siit moraal: kui õpid, siis kasuta! Vastasel juhul ei hakka me kaasama mõistlikku osa ajust, et instinktidega toime tullla. Me jääme reageerima selle asemel, et teha midagi paremini; jääme kahtlema "Kas ma ikka olen pandav?" selle asemel, et uskuda "Olen küll!"

Neljapäev, 31. jaanuar 2019

Oled sa päästja, paat või majakas?

Meis kõigis on loomulik soov maailma parandada. See annab turvatunde meile endale, kui saame elada rahulikus ja stabiilses keskkonnas, usaldada inimesi ja teada, et selles maailmas on võimalik ellu jääda. Me kõik parandame seda maailma erineval moel, sest meil on maailmast erinev nägemus, erinevad oskused teda aidata ja erinev motivatsioon. Milline on sinu motivatsioon? Kuidas sa ennast tunned - oled sa päästja, paat või majakas?

Päästjad on minu jaoks inimesed, kes tormavad appi ja lahendavad. Neile ei meeldi, kui asjad on valesti, ei meeldi ebaturvalisus ja liigategemine. Päästja võib riskida iseenda elu ja tervisega, ta on sageli hulljulge, teeb ägedaid trikke, osaleb vingetes operatsioonides ja tema peale võib kindel olla. Kui oled hädas, siis ta jookseb alati appi. Päästja tuleb ja teeb korda.
Paat on inimene, kes tahaks maailma säästa kõikvõimalikest kannatustest. Ta tahaks ennetada ja kaitsta, et inimesed ei peaks kokku puutuma elumerelainetega. Ta on nõus neid hoidma ja ise kandma, sest kokkupuude veega on hirmutav - see on külm, sügav, tundmatu, piiritu, sinna võib uppuda. Paat on nõus panustama, et hädasid maailma ei tekiks, et need saaksid juba eos likvideeritud. Paat kaitseb ja hoiab.
Majakas on suuna näitaja. Ta hoiatab sind, näitab teed, annab mõista, juhatab pimeduses, kuid ta ei tee sinu eest asju ära. Ta seisab kindlalt ja on olemas, kuid ei lahenda sinu probleemi. Ta annab märku ja juhib, kuid ujuma pead ise. Valgus on kogu aeg olemas, kuid majakal on piirid - iseenda ja hädasolija vahel. See on kaasasolemine ilma eest ära tegemata. See on vastutuse jätmine inimesele endale ilma abituse suurendamiseta. See on eluterve mõtlemine.

Pole olemas õpitud abitust, on vaid õpetatud abitus. Nii kaua kuni meie ümber on neid, kes eest ära teevad ja kätel kannavad, on abituseks tingimused loodud. Ja kus on pakkujaid, seal on ka kasutajaid. Milleks õppida ise ujuma, kui meil on päästjad ja paadid? Kui meil oleks rohkem majakaid, saaksid hädalised küll vajalikku juhatust, kuid peaksid olema ise võimelisemad ja väärikamad, tugevamad ja motiveeritumad.

Mulle meeldib mõte:
Kui sa aitad, näed elu nõrgana.
Kui sa lahendad, näed elu katkisena.
Kui sa teenid, näed elu tervikuna.
Lahendamine ja aitamine võivad olla ego tööd, teenimine on hinge töö.

Teed sa oma tööd hingega nagu majakas, juhatades teisi ja säästes ennast? Või näitad oma jõudu ja maailmavalu, nagu lahendav päästja või abistav paat?

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Solvamine ja solvumine ehk päästikud

Vahel on raske mõista piiri, millal on meid solvatud ja millal oleme lihtsalt ise solvunud. Mõni inimene on nii hea manipulaator, et naeratava näo ja meisterliku sõnaga mängib su nurka. Ja kuigi tundub, et pole nagu millestki kinni hakata, saad ometi aru, et sind on lolliks tehtud. Kui aga sinu vastas ei ole mängurit, sind ei ole ähvardatud, vürtsikate sõnadega kostitatud, sinu üle naerdud ega tahtlikult alandatud, siis on solvamise asemel tõenäoliselt tegemist ainult solvumisega.

Kindlasti on igaüks tähele pannud, et inimesed reageerivad samas olukorras täiesti erinevalt. Kui keegi jääb näiteks pikalt otsa vaatama, siis üks meist tunneb ebamugavust ("äkki mul on midagi viga"), teine tunneb ennast meelitatuna ("võib-olla ma meeldin talle"), kolmas tunneb ohtu ja läheb arveid õiendama ("võlgu olen või?"), neljas pöörab pilgu ära ega tee väljagi... Olukord on kõigi jaoks üks, kuid ometi tunneme ja käitume erinevalt.

Esimestest eluminutitest peale hakkame uurima maailma ja inimesi enda ümber. Kõigest, mida me oma peres ja igapäevases keskkonnas tajume - kuidas meie vajadusi rahuldatakse, milline on teiste inimeste kontakt meiega, kas meid kiidetakse või kutsutakse korrale, julgustatakse või leitakse vigu jne - sellest sõltub, kas õpime maailma ja inimesi usaldama või kartma, iseendasse uskuma või ennast alaväärseks pidama. Kõik need kogemused, rahuldamata jäänud vajadused, blokeeritud tunded ja mahasurutud omadused, suhetest saadud kahjustused ja ettevaatlikkus määravad ära, mis on meie nõrgad kohad, millele edaspidi reageerime - neid nimetatakse päästikuteks (trigerid). Meie aju on salvestanud, et sellised olukorrad ja tunded tekitavad ebamugavust, seega on need ohtlikud ja nüüd tuleb elu eest tegutseda - võitle või põgene. Kui aju lülitab meid sellisele ellujäämise režiimile, hakkab tööle must-valge mõtlemine - kas oled mu sõber või vaenlane? Inimene, kes solvub, on just elanud üle midagi, mis on talle juba ammusest ajast tuttav ebameeldivus ja selle aktiveerumine sunnib teda ennast kaitsma.

Oma päästikuid on oluline märgata ja tundma õppida. Me ei saa elada vati sees ja kaitsta ennast kogu maailma eest. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed käituvad igas olukorras just meile meelepäraselt. Me ei saa hoiduda konfliktidest ja erimeelsustest - need on normaalne osa elust, tänu millele toimuvad muutused ja arengud, inimesed õpivad tundma üksteise omapära ja seda aktsepteerima, õpivad toime tulema pingega ja lahendama tülisid. Mida vähem talub inimene erinevusi ning loodab, et tal on õigus ja kõik mõtlevad tema moodi, seda suurem on sisemine ebakindlus ja sõltuvus teistest inimestest. Kui ta ei talu erinevusi ja eriarvamusi, siis elab ta küsimusega: "Kummal on õigus?" saamata aru, et õigus võib olla mõlemal või mitte kellelgi ja sellest ei juhtu midagi. Mõeldes sellele, et õige võib olla vaid üks variant, on inimesel pidevalt mure: "Kas ma olen normaalne?" Madala erisuste talumisega inimene kardab, et kui teine on õige, siis järelikult olen mina vale - enesehinnang saab riivata ja ebaadekvaatsus leiab jälle uut tõestust. Tekib hirm, et kui me oleme või mõtleme erinevalt, tähendab see mulle üksi jäämist.

Tegelikult on ebanormaalne hoopis olukord, kui peame käima kikivarvul ja mõtlema kolm lauset ette, kuidas ma iga sõna ütlema pean (või kas üldse tohin öelda?), muidu keegi solvub. Ebanormaalne on püüda pidevalt olla teistega sama meelt kartes, et muidu ma ei meeldi neile. Ebanormaalne on arvata, et erinevused tekitavad vaid tüli ja neist tuleb iga hinna eest hoiduda - kas ise alla anda või sundida teisi minuga nõustuma, muidu tekib riid. Kas maakeral on rohkem sinist või rohelist, sõltub ju ka sellest, millisest küljest vaadata, kuid see ei tähenda, et ainult ühel vaatajal oleks õigus. Mida enam õpime ennast ja oma valukohti tundma, seda vähem sõltub meie enesehinnang teistest inimestest ja suudame taluda ka erinevusi ehk suudame sallida teistsuguseid inimesi ja arvamusi ega võta seda isiklikult.

Solvudes paneme vastutuse oma tunnete eest teisele inimesele: "Sina ütlesid mulle halvasti. Sinu pärast olen ma vihane. Kui sina nii poleks teinud, siis ei oleks mul midagi viga..." Täiskasvanud inimestena vastutame siiski ise oma päästikute ja tunnete eest. Mitte sina ei solvanud, vaid mina solvusin.

Reede, 25. jaanuar 2019

Mulle meeldib rääkida, aga tema on kogu aeg vait

Me kõik sünnime siia ilma valge lehena. Meil pole eelarvamusi ega traumasid, hoiakuid ega kahjustusi. Kuid suureks saades oleme ometi nii erinevad: üks tahab rääkida ja teine vait olla, üks karjub ja teine tõmbab ukse kinni, üks nõuab kohest kontakti ja teine nõuab, et teda rahule jäetaks. Ühest on saanud klammerduja ja teisest eemalduja.

Juba esimestest hetkedest hakkab meie valge paber värvi võtma, kunstnikuks peamiselt Perekond, kaasautoriteks Keskkond ja Ühiskond. Saame väljast pidevalt erinevaid signaale: keegi käitub kuidagi, keegi ütleb midagi, keegi jätab meie nõudmisele vastamata, keegi reageerib ootamatult meie kontaktisoovile, keegi ei rahulda meie vajadusi jne. Selle kõige põhjal teeme järelduse, kas selline olukord on meile turvaline või ohtlik, kas suhted on meie jaoks pigem turvalised või ohtlikud.
Meie aju on nagu suur labor erinevate üksustega, mille võib laias laastus jagada kaheks osakonnaks: Mõistlik ja Ellujääja. Just see viimane salvestab infot ebameeldivate ja ohtlike asjade kohta. Kahjuks aga pole tal kalendrit, seega paneb ta ka hiljem meid reageerima igas sarnases olukorras ega saa aru, et tegemist on varasemate kogemustega ja praegu pole meile ohtu. Selle osakonna mõte on meid võimalikult varakult hoiatada, et saaksime ennast kaitsta - võidelda või põgeneda. Tänu talle oleme liigina ellu jäänud ja paljunenud. Seepärast ongi ta Ellujääja.
Kui Ellujääja tunneb ära varem kogetud negatiivse tunde, hakkab ta juba häirekella lööma ja võtab juhtimise üle; Mõistlik jääb viisakalt tagaplaanile. Kas meist saab konfliktis võitleja või põgeneja, kujuneb samuti välja varasemate kogemuste põhjal. Õpime juba lapsena ära, kuidas ennast hoida, milline käitumine meid rohkem säästab või meile edu tagab. Lihtsustatult öeldes saavad klammerdujad neist, kelle kogemus näitab, et eesmärgini viib võitlemine: emotsioonide väljaelamine, nõudmine, hääle tõstmine, viha väljanäitamine, tüütamine, kuulajate ja lohutajate otsimine jms. Eemaldujad saavad neist, kelle kogemus ütleb, et targem on ennast maha suruda või jooksu panna: emotsioonide sissepoole elamine, oma nurka pugemine, laps olgu vait, hea laps ei sega vanemat, poisid ei nuta, sinu arvamus pole oluline jne. Võib ka juhtuda, et eemalduja on püüdnud võidelda, kuid nägi, et sellest polnud mingit kasu - midagi ei muutunud.
Meie tüübi kujunemisele aitab kaasa ka vanemate omavaheliste suhete tajumine. Paljude klammerdujate kogemus on vaikivad vanemad, kellel puudub soe kontakt. Eemaldujate kogemus võib olla lahkuda ja peituda tülitsevate vanemate eest. Teeme lapsena järelduse, et selline suhtlemisviis tähendab läheduse kaotamist ja hirmu, seega tuleb meil toimida vastupidi. Samuti töötab õppimisviisina mudeldamine: salvestame endasse vanemate suhtemustri ja arvame, et peame ka toimima vastavalt lugupeetud eeskujudele - kas tülitsema või etendama vaikelu. Valik sõltub paljugi sellest, kui suureks autoriteediks peame oma vanemaid, kui traumeeritud oleme nende suhtlemisviisist ja soovime vastanduda või kas meil on oskuseid käituda ärevas olukorras teisiti.

Hoolimata sellest, millised on vanemad, sõltub lapse ellujäämine nendest. Seega on meie aju õppinud ära ka seose, et sellised omadused, nagu on meie vanematel, on seotud armastustundega. Meile meeldivad inimesed, kellel on meie vanemate positiivsed jooned, tunneme ennast nendega koos hästi ja valime ka partneri selle järgi. Kui suur armumine mööda saab, siis avastame, et ilusale põhivarustusele lisaks tuli kaasa ka pakett negatiivseid omadusi. Oh häda! Nüüd saame tunda samu rahuldamata vajadusi ja ebamugavusi põhjustavat käitumist nagu oma vanematega. Keda hirmutab kontakti puudumine, see näeb, kuidas partner hakkab eemalduma. Kellele ei meeldi survestamine, see näeb, kui edukalt tema partner seda teha oskab. Tüli käigus hakkab Ellujääja võidutsema ja me kasutame mõlemad käitumisviisi, mille "edukuse" oleme ära õppinud - üks klammerdub ja teine eemaldub. Kahjuks on partneritele teise poole käitumine just kõige hirmutavam ja mõlemad kardavad suhte katkemist. Klammerduja arvab, et vaikimine ja eemale hoidmine tähendab suhte lagunemist. Eemalduja arvab, et tülitsemine ja üksteise kallal katkumine tähendab lahutuse ohtu.
Kui mõistmatus üksteise käitumisest läheb suureks ja lahkhelid sagedaseks, hakkab omavaheline kontakt kaduma. Nii tunnevad mõlemad ennast üksikuna: "Me oleme nii erinevad. Ta ei mõista mind üldse. Meil pole enam mõtet koos olla..." Tegelikult ei taha keegi lahutada. Tahetakse vaid kontakti tagasi saada, kuid selleks puuduvad oskused. Vaatamata oskuste puudumisele ei kao aga vajadus läheduse järele ja vaikselt hiilivad mängu "asenduspartnerid": lapsed, sõbrannad, armukesed, nutiseadmed, ületöötamine, alkohol, trenni- ja dieedihullus jne.

Kuigi selles on oma loogika, miks me oleme kujunenud selliseks, nagu me oleme, tuleb sellesse suhtuda kui selgitusse, mitte kui vabandusse. Raske lapsepõlv, erinevad traumad, turvalise kiindumussuhte puudumine jms selgitab, kuidas me oleme jõudnud punkti, kus me täna oleme, kuid see ei ole õigustus käituda, nagu heaks arvan ja lasta samas vaimus edasi: "Ma olengi selline. Võta või jäta. Juba mu isa oli selline ja vanaisa ja...". Mõistes oma kujunemist ja käitumismustreid on meil täiskasvanutena vastutus neid muuta. Meil on vastutus suhteprobleemide korral kaasata ka Mõistlik osakond ajust, et anda Ellujääjale teada: "Aitäh hoiatuse eest, kuid mu elu ei ole tegelikult ohus ja ma kavatsen selle olukorra lahendada koos Mõistlikuga."
Klammerduja suurim väljakutse on olla vakka ja õppida kuulama. Anna partnerile ja endale aega maha rahuneda, ühtegi putru ei sööda liiga tuliselt. Keskendu kuulamisele, mitte oma kaitsekõnele ja vasturünnakule.
Eemalduja suurim väljakutse on jääda paigale. Võta rahunemiseks mõistlik aeg, kuid ära venita ega väldi probleemiga tegelemist. Hakka rääkima ja sa näed, et maailm ei kukugi kokku.
Abi on ka paarisuhtekoolitusest või -teraapiast. Terapeut suunab vestlust nii, et see oleks turvaline ning olulised vajadused ja hirmud saaksid päriselt räägitud. Koolitus annab teadmised hea suhte alustest, õpetab ohumärke tähele panema ja üksteist ära kuulama.