Kindlasti on igaüks tähele pannud, et inimesed reageerivad samas olukorras täiesti erinevalt. Kui keegi jääb näiteks pikalt otsa vaatama, siis üks meist tunneb ebamugavust ("äkki mul on midagi viga"), teine tunneb ennast meelitatuna ("võib-olla ma meeldin talle"), kolmas tunneb ohtu ja läheb arveid õiendama ("võlgu olen või?"), neljas pöörab pilgu ära ega tee väljagi... Olukord on kõigi jaoks üks, kuid ometi tunneme ja käitume erinevalt.
Esimestest eluminutitest peale hakkame uurima maailma ja inimesi enda ümber. Kõigest, mida me oma peres ja igapäevases keskkonnas tajume - kuidas meie vajadusi rahuldatakse, milline on teiste inimeste kontakt meiega, kas meid kiidetakse või kutsutakse korrale, julgustatakse või leitakse vigu jne - sellest sõltub, kas õpime maailma ja inimesi usaldama või kartma, iseendasse uskuma või ennast alaväärseks pidama. Kõik need kogemused, rahuldamata jäänud vajadused, blokeeritud tunded ja mahasurutud omadused, suhetest saadud kahjustused ja ettevaatlikkus määravad ära, mis on meie nõrgad kohad, millele edaspidi reageerime - neid nimetatakse päästikuteks (trigerid). Meie aju on salvestanud, et sellised olukorrad ja tunded tekitavad ebamugavust, seega on need ohtlikud ja nüüd tuleb elu eest tegutseda - võitle või põgene. Kui aju lülitab meid sellisele ellujäämise režiimile, hakkab tööle must-valge mõtlemine - kas oled mu sõber või vaenlane? Inimene, kes solvub, on just elanud üle midagi, mis on talle juba ammusest ajast tuttav ebameeldivus ja selle aktiveerumine sunnib teda ennast kaitsma.
Oma päästikuid on oluline märgata ja tundma õppida. Me ei saa elada vati sees ja kaitsta ennast kogu maailma eest. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed käituvad igas olukorras just meile meelepäraselt. Me ei saa hoiduda konfliktidest ja erimeelsustest - need on normaalne osa elust, tänu millele toimuvad muutused ja arengud, inimesed õpivad tundma üksteise omapära ja seda aktsepteerima, õpivad toime tulema pingega ja lahendama tülisid. Mida vähem talub inimene erinevusi ning loodab, et tal on õigus ja kõik mõtlevad tema moodi, seda suurem on sisemine ebakindlus ja sõltuvus teistest inimestest. Kui ta ei talu erinevusi ja eriarvamusi, siis elab ta küsimusega: "Kummal on õigus?" saamata aru, et õigus võib olla mõlemal või mitte kellelgi ja sellest ei juhtu midagi. Mõeldes sellele, et õige võib olla vaid üks variant, on inimesel pidevalt mure: "Kas ma olen normaalne?" Madala erisuste talumisega inimene kardab, et kui teine on õige, siis järelikult olen mina vale - enesehinnang saab riivata ja ebaadekvaatsus leiab jälle uut tõestust. Tekib hirm, et kui me oleme või mõtleme erinevalt, tähendab see mulle üksi jäämist.
Tegelikult on ebanormaalne hoopis olukord, kui peame käima kikivarvul ja mõtlema kolm lauset ette, kuidas ma iga sõna ütlema pean (või kas üldse tohin öelda?), muidu keegi solvub. Ebanormaalne on püüda pidevalt olla teistega sama meelt kartes, et muidu ma ei meeldi neile. Ebanormaalne on arvata, et erinevused tekitavad vaid tüli ja neist tuleb iga hinna eest hoiduda - kas ise alla anda või sundida teisi minuga nõustuma, muidu tekib riid. Kas maakeral on rohkem sinist või rohelist, sõltub ju ka sellest, millisest küljest vaadata, kuid see ei tähenda, et ainult ühel vaatajal oleks õigus. Mida enam õpime ennast ja oma valukohti tundma, seda vähem sõltub meie enesehinnang teistest inimestest ja suudame taluda ka erinevusi ehk suudame sallida teistsuguseid inimesi ja arvamusi ega võta seda isiklikult.
Solvudes paneme vastutuse oma tunnete eest teisele inimesele: "Sina ütlesid mulle halvasti. Sinu pärast olen ma vihane. Kui sina nii poleks teinud, siis ei oleks mul midagi viga..." Täiskasvanud inimestena vastutame siiski ise oma päästikute ja tunnete eest. Mitte sina ei solvanud, vaid mina solvusin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar