Juba esimestest hetkedest hakkab meie valge paber värvi võtma, kunstnikuks peamiselt Perekond, kaasautoriteks Keskkond ja Ühiskond. Saame väljast pidevalt erinevaid signaale: keegi käitub kuidagi, keegi ütleb midagi, keegi jätab meie nõudmisele vastamata, keegi reageerib ootamatult meie kontaktisoovile, keegi ei rahulda meie vajadusi jne. Selle kõige põhjal teeme järelduse, kas selline olukord on meile turvaline või ohtlik, kas suhted on meie jaoks pigem turvalised või ohtlikud.
Meie aju on nagu suur labor erinevate üksustega, mille võib laias laastus jagada kaheks osakonnaks: Mõistlik ja Ellujääja. Just see viimane salvestab infot ebameeldivate ja ohtlike asjade kohta. Kahjuks aga pole tal kalendrit, seega paneb ta ka hiljem meid reageerima igas sarnases olukorras ega saa aru, et tegemist on varasemate kogemustega ja praegu pole meile ohtu. Selle osakonna mõte on meid võimalikult varakult hoiatada, et saaksime ennast kaitsta - võidelda või põgeneda. Tänu talle oleme liigina ellu jäänud ja paljunenud. Seepärast ongi ta Ellujääja.
Kui Ellujääja tunneb ära varem kogetud negatiivse tunde, hakkab ta juba häirekella lööma ja võtab juhtimise üle; Mõistlik jääb viisakalt tagaplaanile. Kas meist saab konfliktis võitleja või põgeneja, kujuneb samuti välja varasemate kogemuste põhjal. Õpime juba lapsena ära, kuidas ennast hoida, milline käitumine meid rohkem säästab või meile edu tagab. Lihtsustatult öeldes saavad klammerdujad neist, kelle kogemus näitab, et eesmärgini viib võitlemine: emotsioonide väljaelamine, nõudmine, hääle tõstmine, viha väljanäitamine, tüütamine, kuulajate ja lohutajate otsimine jms. Eemaldujad saavad neist, kelle kogemus ütleb, et targem on ennast maha suruda või jooksu panna: emotsioonide sissepoole elamine, oma nurka pugemine, laps olgu vait, hea laps ei sega vanemat, poisid ei nuta, sinu arvamus pole oluline jne. Võib ka juhtuda, et eemalduja on püüdnud võidelda, kuid nägi, et sellest polnud mingit kasu - midagi ei muutunud.
Meie tüübi kujunemisele aitab kaasa ka vanemate omavaheliste suhete tajumine. Paljude klammerdujate kogemus on vaikivad vanemad, kellel puudub soe kontakt. Eemaldujate kogemus võib olla lahkuda ja peituda tülitsevate vanemate eest. Teeme lapsena järelduse, et selline suhtlemisviis tähendab läheduse kaotamist ja hirmu, seega tuleb meil toimida vastupidi. Samuti töötab õppimisviisina mudeldamine: salvestame endasse vanemate suhtemustri ja arvame, et peame ka toimima vastavalt lugupeetud eeskujudele - kas tülitsema või etendama vaikelu. Valik sõltub paljugi sellest, kui suureks autoriteediks peame oma vanemaid, kui traumeeritud oleme nende suhtlemisviisist ja soovime vastanduda või kas meil on oskuseid käituda ärevas olukorras teisiti.
Hoolimata sellest, millised on vanemad, sõltub lapse ellujäämine nendest. Seega on meie aju õppinud ära ka seose, et sellised omadused, nagu on meie vanematel, on seotud armastustundega. Meile meeldivad inimesed, kellel on meie vanemate positiivsed jooned, tunneme ennast nendega koos hästi ja valime ka partneri selle järgi. Kui suur armumine mööda saab, siis avastame, et ilusale põhivarustusele lisaks tuli kaasa ka pakett negatiivseid omadusi. Oh häda! Nüüd saame tunda samu rahuldamata vajadusi ja ebamugavusi põhjustavat käitumist nagu oma vanematega. Keda hirmutab kontakti puudumine, see näeb, kuidas partner hakkab eemalduma. Kellele ei meeldi survestamine, see näeb, kui edukalt tema partner seda teha oskab. Tüli käigus hakkab Ellujääja võidutsema ja me kasutame mõlemad käitumisviisi, mille "edukuse" oleme ära õppinud - üks klammerdub ja teine eemaldub. Kahjuks on partneritele teise poole käitumine just kõige hirmutavam ja mõlemad kardavad suhte katkemist. Klammerduja arvab, et vaikimine ja eemale hoidmine tähendab suhte lagunemist. Eemalduja arvab, et tülitsemine ja üksteise kallal katkumine tähendab lahutuse ohtu.
Kui mõistmatus üksteise käitumisest läheb suureks ja lahkhelid sagedaseks, hakkab omavaheline kontakt kaduma. Nii tunnevad mõlemad ennast üksikuna: "Me oleme nii erinevad. Ta ei mõista mind üldse. Meil pole enam mõtet koos olla..." Tegelikult ei taha keegi lahutada. Tahetakse vaid kontakti tagasi saada, kuid selleks puuduvad oskused. Vaatamata oskuste puudumisele ei kao aga vajadus läheduse järele ja vaikselt hiilivad mängu "asenduspartnerid": lapsed, sõbrannad, armukesed, nutiseadmed, ületöötamine, alkohol, trenni- ja dieedihullus jne.
Kuigi selles on oma loogika, miks me oleme kujunenud selliseks, nagu me oleme, tuleb sellesse suhtuda kui selgitusse, mitte kui vabandusse. Raske lapsepõlv, erinevad traumad, turvalise kiindumussuhte puudumine jms selgitab, kuidas me oleme jõudnud punkti, kus me täna oleme, kuid see ei ole õigustus käituda, nagu heaks arvan ja lasta samas vaimus edasi: "Ma olengi selline. Võta või jäta. Juba mu isa oli selline ja vanaisa ja...". Mõistes oma kujunemist ja käitumismustreid on meil täiskasvanutena vastutus neid muuta. Meil on vastutus suhteprobleemide korral kaasata ka Mõistlik osakond ajust, et anda Ellujääjale teada: "Aitäh hoiatuse eest, kuid mu elu ei ole tegelikult ohus ja ma kavatsen selle olukorra lahendada koos Mõistlikuga."
Klammerduja suurim väljakutse on olla vakka ja õppida kuulama. Anna partnerile ja endale aega maha rahuneda, ühtegi putru ei sööda liiga tuliselt. Keskendu kuulamisele, mitte oma kaitsekõnele ja vasturünnakule.
Eemalduja suurim väljakutse on jääda paigale. Võta rahunemiseks mõistlik aeg, kuid ära venita ega väldi probleemiga tegelemist. Hakka rääkima ja sa näed, et maailm ei kukugi kokku.
Abi on ka paarisuhtekoolitusest või -teraapiast. Terapeut suunab vestlust nii, et see oleks turvaline ning olulised vajadused ja hirmud saaksid päriselt räägitud. Koolitus annab teadmised hea suhte alustest, õpetab ohumärke tähele panema ja üksteist ära kuulama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar