Päästjad on minu jaoks inimesed, kes tormavad appi ja lahendavad. Neile ei meeldi, kui asjad on valesti, ei meeldi ebaturvalisus ja liigategemine. Päästja võib riskida iseenda elu ja tervisega, ta on sageli hulljulge, teeb ägedaid trikke, osaleb vingetes operatsioonides ja tema peale võib kindel olla. Kui oled hädas, siis ta jookseb alati appi. Päästja tuleb ja teeb korda.
Paat on inimene, kes tahaks maailma säästa kõikvõimalikest kannatustest. Ta tahaks ennetada ja kaitsta, et inimesed ei peaks kokku puutuma elumerelainetega. Ta on nõus neid hoidma ja ise kandma, sest kokkupuude veega on hirmutav - see on külm, sügav, tundmatu, piiritu, sinna võib uppuda. Paat on nõus panustama, et hädasid maailma ei tekiks, et need saaksid juba eos likvideeritud. Paat kaitseb ja hoiab.
Majakas on suuna näitaja. Ta hoiatab sind, näitab teed, annab mõista, juhatab pimeduses, kuid ta ei tee sinu eest asju ära. Ta seisab kindlalt ja on olemas, kuid ei lahenda sinu probleemi. Ta annab märku ja juhib, kuid ujuma pead ise. Valgus on kogu aeg olemas, kuid majakal on piirid - iseenda ja hädasolija vahel. See on kaasasolemine ilma eest ära tegemata. See on vastutuse jätmine inimesele endale ilma abituse suurendamiseta. See on eluterve mõtlemine.
Pole olemas õpitud abitust, on vaid õpetatud abitus. Nii kaua kuni meie ümber on neid, kes eest ära teevad ja kätel kannavad, on abituseks tingimused loodud. Ja kus on pakkujaid, seal on ka kasutajaid. Milleks õppida ise ujuma, kui meil on päästjad ja paadid? Kui meil oleks rohkem majakaid, saaksid hädalised küll vajalikku juhatust, kuid peaksid olema ise võimelisemad ja väärikamad, tugevamad ja motiveeritumad.
Mulle meeldib mõte:
Kui sa aitad, näed elu nõrgana.
Kui sa lahendad, näed elu katkisena.
Kui sa teenid, näed elu tervikuna.
Lahendamine ja aitamine võivad olla ego tööd, teenimine on hinge töö.
Teed sa oma tööd hingega nagu majakas, juhatades teisi ja säästes ennast? Või näitad oma jõudu ja maailmavalu, nagu lahendav päästja või abistav paat?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar