Reede, 23. september 2022

Pereteraapia konverentsi järelkaja (2022)

Tänasel vabal hommikul oli mul lõpuks aega üle vaadata ja süveneda pereteraapia konverentsi materjalidesse. Mitte et seal midagi põrutavalt uut oleks olnud, mis on ka isemoodi hea - teada, kui palju me juba teame, ja et meil on Eestis tõenduspõhises psühhoteraapias väga hea väljaõpe. Aga kui materjalidele lisaks vaadata ka iseendasse, leiab alati midagi.

Juba Sloveenias olles sai mulle selgeks, et selle reisi kõige tähtsam osa olid inimesed ja teadmine meie seotusest teistega. Näiteks ühel vihmasel lõunal, kui sõime välikohvikus ja ma üritasin kelnerile selgeks õpetada sõna "aitäh", sest ta tänas meid juba mitmendat päeva "kiitos" - see oli täiesti lootusetu üritus, aga meie taga istunud vanem paar hakkas huvi tundma, mis keel see on. Kuuldes Eestist nad elavnesid ja rääkisid oma kevadisest reisist Tallinnasse. Nad soovisid, et Eestil läheks kõik hästi, sest Ukraina sündmused teevad ärevaks. Nad olid Californiast. See oli lihtsalt nii armas, et keegi teisel pool maakera suures superriigis mõtleb väikse Eesti peale ja muretseb meie julgeoleku pärast. Või üks tagasihoidlik noor naine, kes konarlikus Eesti keeles palus meil endast pilti teha kindluse vaatetornis. Ta oli mehhiklanna, kes on elanud ja töötanud kolm aastat Eestis. Isegi kui me kohvikus lõunatades või kindluses ringi kolades veel ei teadnud, kellega me ühist ruumi jagame, oli see seotus ikkagi olemas. See pani mind mõtlema, et me pole kunagi nii üksi, kui me mõnikord arvame, et me oleme. Mulle tundub, et emotsionaalne üksindus on ka peamine põhjus, miks inimesed teraapiasse tulevad.

Seekord oli konverentsi üks avamõtegi Jorge Luis Borgeselt: "Me ei tea tegelikult, kas elu on teekond, kas see on unistus, kas see on ootamine, kas see on plaan, mis leiab aset päev päeva järel ja sa ei pane seda tähele, kui sa just ei vaata tagasi. Sa ei tea, kas sellel on mõtet. Teatud hetkedel ei ole tähendus oluline. Sidemed on olulised."

Mulle meeldis ka ühest ettekandest Ricoeur'i mõte, et inimesed ei anna kunagi millegi suhtes alla, nad lihtsalt loovad asjadele uued asendused. Teraapias juhtub sageli sama. Inimesed ei taha lahutada, ei taha suitsiidsed olla, ei taha ennast põhja juua - nad tahavad elu, suhteid ja kõike muud, aga teistsugustel tingimustel. Mõnikord nad kaotavad selle kõige keskel iseenda. Mõnikord on vaja, et keegi aitaks näha rohkem või teisiti, siis saavad nad paremini aru, mida ja millega tuleks nende elus asendada, et olla õnnelikum.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar