kolmapäev, 17. november 2021

Kui abistamine kordab vägivalda

Ma usun, et inimesed on head oma kavatsustes. Võib-olla mitte alati pole ka abistajad oma töös omakasupüüdmatud ja abivajajakesksed, aga üldiselt usun, et nad soovivad ikkagi head. Kahjuks puutun vahel kokku olukordadega, kus abistamine aitab tegelikult kaasa vägivalla jätkumisele või kordab vägivalla kogemist kannatanute jaoks.

Mida (vaimne) vägivald selle kogenuga teeb, on näiteks kontrollitunde kadumine, enese pädevuses kahtlemine, kohanemine kellegi teise tahtmistega jne. Mõnikord teeb seda sama ka abistamine, kui see ei soodusta vägivalla ohvri ja/või tema laste puhul enesekehtestamist, vanema autoriteedi toetamist ja õigust oma elu puudutavate otsuste langetamisele.

Lapsevanem peaks olema kõige suurem ekspert küsimustes, mis on parim lahendus talle ja tema lastele. Kui vanem on piisavalt toimetulev ja turvaline, pole oma otsustega ohtlik pereliikmete elule, tervisele ja arengule, siis ei tohiks ükski abistaja survestada vastu võtma abi, mis pole hädavajalik. Kui võtta vägivalda kogenult ära õigus ise otsustada ja näidata selle asemel oma eksperdi võimu, siis õõnestatakse sellega tema kui inimese ja lapsevanema autoriteeti ja pädevust - seda teeb ka vägivallatseja. Abivajajat tuleb kaasata, mitte temast üle sõita ja tema eest otsustada. 

Teenustega koormamine ja pidev jooksutamine võib olla ka põhjus, miks abivajaja ei jaksa vastu võtta seda, mida tal tegelikult tarvis on. Sellega antakse märku, et sina (ja su lapsed) peate vajama ja tegema neid asju, mida meie ütleme ja oluliseks peame. Meie oleme targad eksperdid ja teame paremini, mis sulle hea on, sina oled rumal ja otsustad pidevalt valesti - nii on temaga varem käitunud ka vägivallatseja. Mitte sina ei tee asju, vaid sinuga tehakse asju. Sina ei otsusta, vaid sinu üle ja sinu eest otsustatakse. See on vägivalla mustri kordumine - inimeselt võetakse ära kontrollitunne iseenda ja oma asjade üle, ta saab pidevalt kogemuse, et temast endast ei sõltu midagi, ta on objekt. Kõlab loogiliselt, et selline käitumine (ka abistamise näol) võib tekitada ärevust ja pigem suurendada hirmu.

Ma olen näinud mitmeid häid sotsiaaltöötajaid ja lastekaitsjaid, kes tegutsevad eetiliselt, erapooletult, abivajajaga arvestavalt, ilma oma huvide konfliktita. Ja mõnedel on veel pikk maa sellel teel minna. Vahel jääb mõne abistaja puhul mulje, et ta läheb liialt kaasa vägivallatseja või mingite muude huvidega. Loomulikult, vägivallatsejaga ongi lihtsam kaasa mängida, sest ta on tugevam. Tekib koolikiusamise efekt - kui hoian tugevama poole, siis ei satu ma ise potentsiaalseks kiusatavaks. Kannatanu on nõrgem, temast pole erilist tüli, aga vägivallatseja on ebameeldiv, kes võib teha elu/töö kibedaks, survestada, kaevata ja kätte maksta. Tundub vastik tüüp, kelle viha ja pealekäimistega ei taha tegeleda, kergem oleks (vähemalt mingites) tema nõudmistes vastu tulla.

Mõnikord ma kuulen ka repliike, et vägivallatseja veidrad nõudmised on seadusega kooskõlas. Olgem ausad: vaimne vägivald ongi enamasti seadusega kooskõlas, sest sellest ei jää nähtavaid jälgi, mille tekkimist oleks lihtne tõestada ja vägivallaga siduda. Manipulaator leiab alati vabanduse ja loogilise selgituse, kuidas tema käitumine pole mitte kontrollimine, vaid turvalisuse pakkumine; see pole jälitamine, vaid muretsemine, kas kõik on ikka korras; see pole kiusamine ja tõendite hankimine, vaid lastest hoolimine jne. Peab ikka üsna loll olema, kui ei leia vaimsele vägivallale põhjendust, mis oleks seadusega kooskõlas (või vähemalt poleks seadusega vastuolus). Olulisem on vaadata konteksti kui üksikuid detaile, kus must räägitakse valgeks.

Kuidas saab abistamine soodustada taastumist ja enesega toimetulekut, kui sellega sõidetakse samamoodi üle inimese piiride nagu vägivallaga?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar