Laupäev, 21. märts 2020

Vaataks tõele näkku?

Me kanname iga päev maski. Naljavend, kõva mees, naistemees, tegija, mul-on-ägedad-asjad, ilus tüdruk, käige-te-ka-***, kõige targem, mul-pappi-jalaga-segada, süütu ohver... Mask on nagu vangla - meil on teatud omadusi, mõtteid ja emotsioone, mille oleme kinni müürinud ja usume, et neid pole olemas.

Carl Jung nimetas selle varjuks. Vari on kõik see, mida me ei taha, et teised meis näeksid, või mida me ise ka endas näha ei taha. Need on meie isiksusejooned ja käitumised, mida varjame, ilustame ja eitame, mille kohta valetame endale ja teistele. Need tekitavad meis liiga palju häbi, valu ja vastumeelsust - me ei taha nendega leppida. Vihkamine, ärapanemine, õelutsemine, sõltuvusainete tarvitamine, ebasünnis käitumine, maksupettused, lubaduste mittetäitmine, teiste kommenteerimine, kuritegevus, kõrvalsuhted, enesevigastamine, agressiivsus, kahjurõõm ja parastamine... Selle asemel, et nendega tegeleda, surume need maha - keeldume tunnistamast, kes me tegelikult oleme.

Vihkamine on oma hirmude eitamine. Vahel kaasame sellesse teisi või ühineme teistega, et saada kinnitust: "Ma olen normaalne, sest minusuguseid on veel. Järelikult on teistsuguste vihkamine õigustatud, nad on selles ise süüdi." Koos on julgem karta ja nii tekib kollektiivne vari - kambad, terrorism, sõda, parteid ja grupid isiklike tahtmiste läbisurumiseks ja teiste vastu töötamiseks. Lihtsam on suunata tähelepanu mujale, süüdistada ja rünnata teisi. Siis ma ei pea iseendaga midagi ette võtma, vaid sinuga tuleb ette võtta - sind tuleb muuta või hävitada.

Vari tekib väga noorena. Saame pidevalt väljast sõnumeid, ennekõike vanematelt või põhihooldajatelt. Sõnumid võivad olla sõnalised (käsud, keelud, riidlemine, noomimine, mahategemine), mitteverbaalsed vihjed (hukkamõistev pilk, vaikimine, ähvardav olek), meile ebamugav või häbistav käitumine (karistamine, alandamine, väljajätmine). Saame infot, et mingi osa meist ei ole aktsepteeritav - see pole vastuvõetav vanematele, ühiskonnale, meie jaoks olulistele inimestele, kiusajatele. Lapsena ei ole meil veel loogilist mõtlemist, et sõnumeid filtreerida ja kriitiliselt hinnata. Sellest saab alus meie minapildile. Hakkame ennast "sobivamaks" kujundama, selleks tuleb hukkamõistetud osad endas maha suruda. Me usume, et teistsugune mina meeldib inimestele rohkem, saame paremini teiste hulgas hakkama, pälvime nende heakskiitu ja imetlust, sisuliselt aitab see meil ellu jääda - teisiti polegi lapsena võimalik, me sõltume täiskasvanutest, peame kindlustama meelejärele olemise ja enda ellujäämise. Kanname maski tõestamaks, et me pole nii halvad, valed ja alaväärsed, kui me ise kardame end olevat. Mask aitab saada positiivset tähelepanu ja tunnustust, jätta endast head muljet. See aitab kuuluda gruppidesse, mis on meile olulised, peame kujundama ennast nende jaoks vastuvõetavaks. Tekitame endale avaliku mina ehk maski, mida näitame teistele, et olla edukad sotsiaalses maailmas. Selle varju jääb mahasurutud ja eitatud osa, salajane mina, mida varjame, kuid võime selle välja elada kinnistes kohtades ja koduseinte vahel, nt tubli ehitusmees, kes joob ennast igal nädalavahetusel täis, või triigitud lipsuga poliitik, kes peksab naist, või eeskujulik naisjuht, kes sehkeldab igal aastal firmapeol erinevate meeskolleegidega.

Vari ei pea olema ainult negatiivsed asjad, nt nõrkus või rumalus, vaid ka positiivsed jooned, mida on püütud meis maha suruda, nt loomingulisus, kui laps kasvab väga pragmaatilises perekonnas, kus ei hinnata kunsti ega sporti. Lihtsam on hakkama saada, kui teeskleme, et mingit osa meist pole olemas. Varjame seda, mille kohta arvame, et see pole teiste poolt aktsepteeritav. Madal eneseteadlikkus on see, kui eitame oma ebamugavaid jooni ja enda kujunemise lugu; oleme pimedad iseenda kui terviku suhtes, tunnistame vaid positiivset ja säravat osa endast. Vähene sisemine enesekindlus ja madal enesehinnang ei luba meil negatiivset näha, kardame oma maine kokkuvarisemist ja iseenda hävimist teiste silmis; arvame, et me pole teiste jaoks vastuvõetavad, kui oleme ausalt meie ise.
Kui me seda osa iseendast ei tunnista ega väljenda, hakkab pinge kogunema ja tekitama kahju meile endale ja teistele. Ka emotsionaalse pinge puhul kehtib energia jäävuse seadus - see ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise. Karjume ennast kellegi peal tühjaks, teeme kellelegi kambaka ja sööme ta välja, kirjutame solvavaid sõnumeid ja kommentaare, joome ennast täis ja klaarime arveid, teeme kellegi vastu suunatud vihkavaid avaldusi, õigustame omasuguste vale käitumist, oleme pidevalt haiged või raskes haiguses, lööme kedagi, süüdistame teisi, võtame suhteprobleemide lahendamise asemel armukese, rikume seadust, otsime pidevalt lõbustusi ja pidusid, peame ennast teistest paremaks jne. Kõige agressiivsemad on need, kes eitavad viha ja raskeid tundeid. Kõige rohkem vihkavad need, kes räägivad suurest armastusest oma maa ja inimeste vastu. Kõige kahepalgelisemad on need, kes semutsedes või pisarsilmi seletavad, kui aus on nende asjaajamine. Kõige ärevamad suhted on neil, kes püüavad kogu aeg näidata, kui harmooniline ja ideaalne on nende kodune elu. Kui hakkame märkama ka negatiivseid jooni oma mõtlemises ja käitumises, kui märkame oma tundeid ja reaktsioone teiste suhtes, saame alles aru, kui palju me iseendale valetame. Areng ja edu saavad tulla ainult siis, kui vaatame endale näkku ilma enesepettuse ja eneseõigustuseta. Selleks, et näha iseennast, on vaja julgust ja ausust.

Igas omaduses, ka meie jaoks häirivas või häbiväärses, on midagi kasulikku. Kuni me seda positiivset külge üles ei leia, põhjustab see meile häbi edasi ning meie varjamine ja valetamine jätkuvad. Kui oleksime üdini lahked, siis annaksime kogu oma raha teistele abivajajatele ja elaksime ise puu all - meil peab olema ka piisavalt egoismi, et ise ellu jääda. Kõik ebameeldiv, mida märkame teistes, esineb ka meis endis, muidu ei suudaks me seda ära tunda. Pole võimalik märgata ja mõista teise inimese kurbust, kui me pole ise kunagi kurvad olnud. Me ei saaks aru, mida tähendab läbi jääaugu kukkuda, kui poleks varem kogenud, et vesi võib olla väga külm, märg ja uputavalt sügav. Me ei tunneks ära rumalust, kui poleks ennast mõnes olukorras lollina tundnud.

Kogu elu põhineb vastanditel: must ja valge, külm ja kuum, öö ja päev, kurjus ja headus, õige ja vale. Pole võimalik ühest neist aru saada, kui teist ei oleks. Meil puuduks võrdlus. Me ei saaks aru, et toas on pime, kui me poleks varem näinud valgust. Me ei teaks, mis on vale, kui meil puuduks ettekujutus õigest. Me ei tunneks ära kurja käitumist, kui poleks kogenud head. Me ei saaks aru, et poes on kõrged hinnad, kui poleks näinud madalamaid. Kui me ei taha ühte osa vastandist enda juures tunnistada, siis projitseerime ehk kanname selle üle teistele. Nii kaua, kuni me seda enda puhul eitame, käib see ka teiste juures närvidele. Kui võtame asju neutraalselt, suhtume sellesse kui infosse, tunneme selle vastu lihtsalt huvi, siis ülekannet ei toimu. Kui mingi asi meid emotsionaalselt mõjutab (ärritab, ajab närvi, tahaks teisele ära panna, parastamine ja irvitamine kellegi üle), siis oleme ülekande ja tunnete ohvrid. Kõik, mida me teiste juures ei salli, on meis endis olemas, kuid me keeldume seda tunnistamast, tõrjume seda ja valetame. Kui me vihkame teatud sotsiaalseid, rahvuslikke vm gruppe ning peame normaalseks nende muutmist, isoleerimist või hävitamist, siis me järelikult sallime agressiivsust, kuigi süüdistame agressioonis teisi. Tegelikult pole vahet, kelle "poolel" me oleme - agressiivsus jääb ikka agressiivsuseks, selle olemus ei muutu, me lihtsalt leiame endale selleks õigustuse. Veename ennast mõttega, et minu agressiivsus on õige ja hea (sellepärast polegi see üldse agressiivsus), teiste oma on halb.
Sõltumata sellest, et meil on moonutatud pilt iseendast kui kõige paremast ja õigemast inimesest, näevad teised meis ikka neid jooni. Mõnikord nad annavad sellest ka märku, aga pime ju ise ei näe ja kõige pimedam on see, kes keeldub nägemast. Me hakkame vastu ja ärritume: "Sa saad valesti aru", "Ära hakka jälle pihta", "Sa ise oled!", "Minu puhul on hoopis teine asi", "Ma pole tegelikult selline", "Ma vähemalt ei ole nii hull nagu..."

Vari on väga kompleksne, see koosneb paljudest erinevatest joontest, mõnda tunnistame teatud määral ja mõnda eitame täielikult. Kindel on see, et kunagi on vari aidanud meil oma elu, suhete ja enesetundega kergemini toime tulla, kuid enesekaitsed ei tööta pikas perspektiivis - need hakkavad takistama meie arengut ja suhteid, tekitavad vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Nii kaua, kuni jätkame varjamist, valetamist, teiste süüdistamist ja eneseõigustamist, ei ole me emotsionaalses arengus täiskasvanud. Me püsime ennastkaitsva lapse staatuses, kuid võime vahenditena kasutada täiskasvanute relvi - alkohol, avalik arvamus, sõda, naeruvääristamine, poliitilised klannid jne. See on meie valik, mida me oma varjuga teeme - kas kasvatame (jätkame samas vaimus) või kahandame (muudame ennast ja areneme).

Järgmises postituses mõned juhised ja mõtted, kuidas oma pimedate kohtadega tööd teha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar