neljapäev, 7. märts 2019

Miks lohutamine ei tööta?

Vahel on meie kavatsused väga head, kuid välja kukub nagu alati. Lohutamine on üks neist tegevustest, millega me teist inimest ja tema tundeid tühistame, kuigi soovime sellega parimat.

Muretseja ei vaja tegelikult nõuandeid ega lahendusi, vaid kuulamist ja mõistmist. Kuid nähes kedagi kurva või vihasena muutume ise ärevaks ja kipume appi tõttama. Lohutamine annab teisele inimesele mõista: lase ma teen selle asja kohe korda ehk ära ole selline, nagu sa praegu oled, hakka uuesti normaalseks.

Lohutamine on meie toimetulematus ärevusega. Me ei oska käituda teise inimese kurbuse korral, ei oska olla temaga kontaktis ja lihtsalt kohal. Me ei suuda kaaslase tundeid vastu võtta ja püüame ennast säästa sellest ebamugavast olukorrast. Selle jaoks on meil elu jooksul omandatud terve arsenal toredaid abivahendeid: anname nõu, pisendame probleemi, teeme nalja, räägime olukorra ilusamaks, peame muretsemist ja rõhuvat tunnet mõttetuks - me lihtsalt lahendame su mittesoovitud seisundi ära. Mõnikord arvame, et teine tunneb piinlikkust oma mure pärast ja hakkame rääkima enda sarnastest olukordadest. Loodame, et ta saab lohutust ja tunneb ennast siis paremini. Vahel on selle eesmärk juhtida muretseja kuulama hoopis meie häda ja anname talle justkui mõista: võrdle nüüd minu omaga, sul pole üldse midagi hullu! Sageli läheb see üle võistluseks "kellel on s***m elu". Nii me siis jagame oma lugu ja püüame lohutada selle asemel, et teist lihtsalt kuulata ja olemas olla.

Pikemas perspektiivis õpetab lohutamine meid oma murega üksi olema ja seda maha suruma, sest saame korduvalt kogemuse, et oma mõtteid ja keerulisi tundeid jagada ei ole okei. "Mehed ei nuta", "Mis sa pillid tühja asja pärast", "Küll see läheb mööda, elus on hullemaid asju", "Pulmadeks paraneb ära" - lohutused, mida me kõik oleme kuulnud ja mis pole aidanud meil oma tundega toime tulla. Need pole õpetanud iseenda ja oma tunnetega kontaktis olema. Pole andnud meile teada, et oleme ka kurvana aktsepteeritud, vaid vastupidi - oleme heakskiidetud ainult siis, kui meie tunded on teiste jaoks sobilikud.

Kuidas siis käituda ja kuulata, kui kaaslane on kurb? Muretsejat aitab see, kui jääme paigale ja lihtsalt oleme koos temaga. See annab talle mõista, et ta on aktsepteeritud just sellisena, nagu ta parajasti on. Annab mõista, et kannatame tema ja ta tunded välja.
Mõned soovitused:
- Kuula tema sõnu, ära keskendu oma kaitsekõnele või vastusele.
- Püüa tabada kõige olulisemat mõtet või tunnet, peegelda seda - see näitab, et sa kuulad ja saad aru. Muretsejal on kasulik oma juttu ka kõrvalt kuulda.
- Normaliseeri tema seisundit: "On täitsa okei ennast nii tunda."
- Lapse puhul võib olla mõnikord hea, kui tunde aktsepteerimise järel öelda, et see on praegu nii, kuid selline tunne läheb mööda.
- Jaga nõuandeid ainult siis, kui küsitakse, aga tee vahet küsimusel ja küsimusel. Mõnikord esitab muretseja valjuhäälselt retoorilisi küsimusi, et oma segadust väljendada. See pole hetk, mida ära kasutada, et hinnaliste nõuannetega laivi lennata.
- Proovi sügavalt ja rahulikult hingata. Inimesed on enamasti empaatilised ja tulevad hingamisrütmiga iseendale märkamatult kaasa.
- Kui tahad pai teha, patsutada, kallistada..., siis tee seda pärast rääkimist. Mure jagamise ajal või veel enne sellega alustamist mõjub poputav kehaline kontakt samamoodi nagu lohutamine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar