Kritiseerimine ja irvitamine - täiskasvanu viis nutta

Inimene on sotsiaalne loom. Suhted meie ümber tekitavad pidevalt erinevaid kogemusi, tundeid ja reaktsioone. Mõni olukord on pingelisem ja mõnikord koguneb pinge erinevatest olukordadest. Tähtis on, et me ei kasutaks teisi inimesi prügiämbrina, kuhu kogu oma solk valada. Mõistuse ja tervise korrashoidmiseks peab meil kõigil olema võimalus ventileerimiseks, kuid selleks tuleb küsida luba: „Mul oli nii kehv koosolek. Kas sa võiksid mind ära kuulata?“, „Täna viskas üks kolleeg täiesti üle. Kas ma võin veits nõme olla ja vinguda?“ Enamasti oma inimesed ei keeldu, kui nii tagasihoidlik palve esitatakse. Aga see annab neile ka selgelt mõista, miks ma seda teen. Minust pole saanud mingi ohkiv kibestunud vingur, vaid täna lihtsalt oli selline päev. Samuti distsiplineerib see ennast: ma võtan kurtmiseks aja, mis on selleks ette nähtud. Ja siis lõpetan!

Kui me oma viha turvalises kohas ja turvalisel moel välja ei ela, saab meist kahel jalal kõndiv pomm, kellest keegi kunagi ei tea, kui lühike see süütenöör täna on. Meie vanemad pole sageli osanud meie jonni ja vihaga toime tulla, see on ära keelatud ja maha surutud. Kui lapsevanem näeb lapse jonnis midagi, mida ta iseendas ei kannata (nt abitus), ei suuda ta seda ka lapses taluda. Kõige kiirem viis selle ebamugavusega toimetulekuks on kutsuda laps vägisi korral: „Mehed ei nuta!“, „Lõpeta see virisemine!“ Saame sellest korduva signaali, et pole normaalne väljendada oma keerulisi ja raskeid tundeid, sellisena tõrjutakse meid ära. Sellega küll mõjutatakse meie käitumist, aga mitte enesetunnet – pinge jääb alles. Täiskasvanuna otsime oma ärevuse maandamiseks muid vahendeid ja oleme selles väga loomingulised. Nt postitame iroonilisi ja vihkavaid sõnumeid teistsuguste vaadetega inimeste pihta, kui tegelikult tahaks nutta eestluse kadumise murest. Meelitame enda külje alla kasulikke inimesi ja halvustame konkurente, kui tahaks nutta ebakindlusest, et äkki võetakse mult midagi olulist ära. Teeme salvavaid märkuseid ja irvitame kellegi üle, kui tahaks nutta oma madala enesehinnangu pärast, mis ei lase hinges uskuda, et ma olen piisavalt hea. Võrdleme ennast pidevalt teistega ja kui enesetunne on sellepärast halb, võtame appi kriitika ja alandamise – kui ma ei suuda olla sinu kõrgusel, on ainus võimalus sind madalamale tümitada.

Kritiseerimine, halvustamine, vingumine ja teiste üle naermine – see on täiskasvanu viis nutta. Meie emotsionaalne ajalugu on olnud keeruline. Oleme õppinud varjama ja ennast vaos hoidma, see aitas ellu jääda. Lastele oma teadmiste ja tegelike mõtete jagamine võis tähendada uksele koputamist. Oleme pidanud palju kaotama ja haiget saama, tundub lihtsam mitte kiinduda ja pühenduda. Sõda, küüditamised, vangilaagrid, inimeste kadumised, range režiim ja ettearvamatused – mida lähedasemad oleme emotsionaalselt, seda keerulisem on neid kaotusi taluda ja sellega toime tulla. Mitmed põlvkonnad on üles kasvanud läheduse hirmus ja oma tundeid eitades. Lõpuks jääme ka ise uskuma, et meil on kõik korras, sest päris mina varjamine ja iseendaga kontakti kaotamine on saanud normaalsuseks. Meile pole õpetatud tunnetega tööd ja me pole seetõttu osanud ka oma lapsi õpetada. Saame olmetasandil hakkama ja oleme üksteisele võõrad. Tunneme ennast üksi, kuigi füüsiliselt oleme koos. Emotsioonid on läbi kasvatuse ja negatiivsete kogemuste nii tugevalt maha surutud, et meil on raske saada päris tunnetega ühendust. Me ei oska neid märgata ega nimetada, väljendada ega juhtida. Mõne inimese puhul on valdavalt äratuntav vaid ühte tüüpi reaktsioon – viha. See on macho, seda võib endale lubada. Mitmel erineval moel: kritiseerin, halvustan, vingun ja irvitan teiste üle. Aga et selle kõige taga on midagi palju baasilisemat – hirm ja oskamatus iseendaga emotsionaalselt toime tulla – seda me ei näe.