Klannid ja vihkamine

Meil on poliitilised klannid, mis vihkavad teistsuguseid. Meil on erinevad organisatsioonid, mille sees toimub klannideks jagunemine ja kellegi vastu töötamine. Meil on tiimid, mis räägivad "tugevast meeskonnatundest", mille taga on enda paremaks ja teiste halvemaks pidamine ning teistest eemalehoidmine. Meil on ühise eesmärgi nimel töötavad asutused, mis moodustavad klanne üksteise vastu. Mõned neist inimestest tunduvad muidu nagu suht intelligentsed. Mis neil siis viga on?

Igasugune "meie versus nemad" vastandumine ja vihkamine on hirmupõhine elamine. Meie ajul on laias laastus kaks osakonda: ellujäämise ja tunnete eest vastutav (Ellujääja) ning arenenud osa (Mõistlik). Automaatne enesekaitse käivitub, kui miski tundub meile hirmutav - just nimelt TUNDUB, sest me ei reageeri kunagi reaalsele ohule, vaid sellele, kuidas me olukorda tajume (ja taju võib olla ka vale). Ellujääja ülesanne on andmeid kiirelt töödelda, tal pole aega mõelda ja läbi rääkida, sest tema töö on otsustada elu ja surma küsimuste üle. Kunagi koopa-ajal tagas see meile ellujäämise. Evolutsiooni seisukohast oli kasulikum pigem reageerida healoomulisele ärritajale mittekohaselt (negatiivselt), kui jätta reageerimata ja avastada, et oled mammuti kihva otsas. Ellujääja lahterdab asjad kiirelt ära: hea või halb, kasulik või ohtlik, ehk ta toob meile must-valge mõtlemise. Jah, metslasena tuli see meile kasuks, aga aeg on veits edasi arenenud... Kui inimene ise ei lülita juhtimist ümber Mõistlikule osakonnale ja jääb oma hirmu orjaks, saab alguse vastandumine või isegi vihkamine.

Kuna meil on säilinud ellujäämise ja liigi jätkamise instinktid, siis oleme loomu poolest elu ja liigikaaslaste hoidjad, mitte hävitajad. Seega tekib meil alateadlikult süütunne, kui kellegi vastu töötame. Süütunde leevendamiseks hakkame tootma erinevaid kaitsemeetmeid: mõtleme välja kergendavaid asjaolusid ja õigustusi, miks kellegi vastu olemine või vihkamine on põhjendatud; korjame enda ümber toetajaid, et üksteisel kätt hoida ja julgustada (vahel kaasatakse või pooldatakse selle nimel ka neid, kellega muidu ei suhelda, aga häda ei anna häbeneda), loodame grupi kaitsele; minetame vastase inimlikkuse, demoniseerime ta madalamaks, lollimaks jne. Kõik selle nimel, et leida vabandusi ja õigustusi, miks meie hävitav tegevus on mõistlik. Me alavääristame alati seda, mida tegelikult kardame. Hirmuvaba inimene on aktsepteeriv ja salliv, tal pole vajadust ennast kaitsta ja teist hävitada.

Vihkamine on nagu tagurpidi empaatia: me ei tunne kaasa valu puhul ega rõõmusta koos teisega, vaid rõõmustame tema valu puhul ja oleme pettunud, kui tal hästi läheb. Mida kauem selline vastandumine kestab, seda enam saab vihkamine meile omaseks, vahel ka osaks meie identiteedist. Nt puudub eestlastel positiivne definitsioon selle kohta, mis on eestlus ja mis on meie rahva ühised põhiväärtused, aga teame täpselt, et kõvad mehed on need, kes vihkavad venelasi või pagulasi (ja kõige kõvemad vihkavad mõlemaid). Me määratleme iseennast läbi hirmu, vaenulikkuse ja konflikti - kas pole totter? Nagu ilma vaenlaseta polekski meil identiteeti. Jumal tänatud, et meil on ebasõbralikud naabrid ja sekka paar pagulast, muidu ei oskaks keskealised kibestunud Eesti mehed ennast rahvuslikul tasandil kellekski pidada.

Kõige ohtlikum on vihkav tegevus siis, kui sellesse kaasatakse ka Mõistlik osa ajust. Nii sünnib igasuguseid üllaid ideoloogiaid ja õigustusi, mille varjus oma hirmuga elatakse ja teisigi hirmutatakse. Sageli peavad sellised inimesed ennast loogilisteks ja mõistusest lähtuvateks. Nad arvavad, et vihkavad sellepärast, et neil on selleks õigustus, kuigi tegelikult on neil õigustus sellepärast, et nad vihkavad. Tunde pinnalt areneb mõte, mitte vastupidi. Tunded tekivad Ellujääja osakonnas, emotsioon on väga primitiivne ja kiire. Oluliselt aeglasemalt töötab aga Mõistlik osakond: see nõuab aega, et aru saada, analüüsida, seostada, järeldada, võtta seisukoht jne. Seega tekib mõte, ideoloogia, tähenduste andmine ja seostamine alles tükk maad pärast tunnet. Inimene tunneb ja hakkab seejärel oma tundele sobilikku ideoloogiat sinna ümber kasvatama, mitte ei toimu kõigepealt sügavat mõttetööd, mille tulemusena jõuab ta lõpuks järeldusele, et tal on nüüd parajalt põhjust hakata hirmu tundma ja kedagi vihkama.

Vihkamine on alati emotsioonil põhinev, ükskõik kui tugevaid argumente ja seletusi selle taha ei otsita. Kui inimene on otsustanud, et ta midagi/kedagi vihkab, hakkab ta tähelepanu pöörama just sellele infole (ka üksikjuhtumitele), mis tema otsust kinnitab. Tihti tuhnitakse infopankades, kus teised samasugused oma vaimusünnitisi jagavad, ajaloost ja kontekstist kilde välja rebivad ning lisavad siis kompotile oma tõlgendusi ja seoseid (paar krõbedat ja hinnangulist arvamust aitavad ka "veenmisele" hästi kaasa). Sellest saadakse pidevalt uut "tõestust, et mul on õigus", kuigi võiks leida sama palju tõestust sellele, et mul pole õigus, kui vaid viitsiks samasuguse motivatsiooniga otsida. Pidev passimine oma ideoloogiast kantud infoväljas võib jätta mulje, et inimene on väga informeeritud, teadlik, analüütiline ja intelligentne. Kahjuks peab aga hästi toimimiseks olema hea nii kognitiivne kui ka emotsionaalne areng. Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega ja see annab elule mõtte, siis tajub ta erimeelsusi kui rünnakut iseenda ja oma elu suunas ega oska ennast vajalikul määral reguleerida. Puudub piisav oskus oma emotsioonidega hakkama saada ilma, et tekiks enesekaitse vajadust ja vihkavat mõtlemist. Hirm on tugev tunne ja see paneb muidu intelligentsed inimesed lapsikult või agressiivselt käituma, nt kui nad tajuvad ohtu oma mainele, kardavad muudatusi, tunnevad liidri rolli kadumist, konkureerivad mingitele ressurssidele jms. Nii kogevad frustreeritud ja end lõksus tundvad inimesed, et neil puudub kontroll asjade üle. Hirmu allikaks on tihti abitus, millele tahetakse vastu võidelda ja asendada kaos kontrolliga. Teistele suunatud vaenulikkus on alati seotud madala enesehinnanguga - primitiivne närvisüsteem tõlgendab, et praegu on oht olla kellestki viletsam ja nõrgem, seega on olukord ohtlik minu säilimisele ja ellujäämisele. Kui selline abituse ja kaose tunne tekib ning ellujäämisinstinkt tõstab peab, lähevad ka mõtted ja käitumine üle primitiivse närvisüsteemi kontrolli alla; enesekaitse hakkab tööle, tekib teise osapoole vihkamine ja demoniseerimine. Suur osa kurjategijatest õigustavad oma käitumist, sest nad tunnevad ennast olukorra ohvritena, kellel on õigus enesekaitsele. Rääkimata siis mittekurjategijatest, kellel on hirm muutuste ja teisiti mõtlejate ees. Vastandumine ja vihkamine levib alati, kui inimestel puudub tugev kontroll oma aju üle.

Tüüpilised vihkava mõtlemise tunnused:

• Kiire seoste loomine - pinnapealsus, eelarvamused, mõttetud seosed, nt vastaskandidaat võrdub ohtlikud muutused, 13 ja reede võrdub halb päev, must kass võrdub õnnetus. Emotsionaalsele ja hirmumaailmas elavale inimesele on kiire seoste loomine võimalus kiireks enesekaitseks.
• Üldistused ja stereotüübid - mingi näitaja põhjal üldistatakse kõike ja kõiki, nt kõik naised on lõdva kummiga, kõik süürlased on vägistajad, kõik Venemaaga seonduv on halb (isegi nende muusikat ja kasse vihkan!).
• Kategooriad - stereotüüpidele ja kiiretele seostele antakse hinnangud, mis jagunevad liialt lihtsustatud kategooriatesse, nt hea või halb, sõber või vaenlane. Ellujääja osakond teeb ruttu must-valge järelduse, kas asi on ohtlik või ohutu - see võimaldab kohe võtta seisukoha, et miski/keegi on mõttetu või loll, ja läbirääkimisteks pole ruumi, vastandumine on põhimõtteline. Või vastupidi pooldatakse kedagi lihtsalt sellepärast, et ta on "meie poolel", järelikult on tema automaatselt kõige õigem inimene ja teised on valed.
• Isiklikult võtmine - lähtutakse liialt iseenda vajadustest ja emotsioonidest, seostatakse ka neutraalset infot oma isikuga või endale ohtlikuna, nt inimene ei talu tööalast kriitikat või arvab, et kellegi kommentaarid on alati vihje tema pihta.
• Selektiivne mälu - mäletatakse asju valikuliselt, enesekeskselt või kallutatuna, enamasti kas valdavalt head või halba, ennast ohustavat või kiitvat, st puudub tasakaal ja adekvaatsus. Nt mäletab ainult neid asju, mis on talle kasulikud või mis viitavad rünnakutele tema vastu.
• Klammerdumine mineviku külge - keskendutakse mineviku negatiivsetele sündmustele. Elu mõte või ideoloogia lähtub sellest, et pidada meeles kõike halba ja olla valmis kõige hullemaks. Ei suudeta vaadata asju laiemast perspektiivist.

Tsiviliseeritud ühiskonnas tuleks vähendada "meie versus nemad" mõtlemist ning rakendada teadlikult analüütilist ja empaatilist osa ajust. Hirmuvabad ja sallivad inimesed arvestavad sellega, et kõigil on erinevusi, gruppides toimub aeg-ajalt muutuseid, kõike ja kõiki pole võimalik kontrollida ning sellegi poolest on võimalik koos hakkama saada. See ei tähenda, et kõik konfliktid kaovad, kuid see aitab meil jääda mõistlikuks seal, kus reaalset ohtu elule tegelikult ei ole; aitab vältida mõttevigu ja arulagedat võistlemist, aitab otsida lahendusi ja dialoogi.

Aju on treenitav lihas. Ja selle treeninguga on nagu iga teisega: kui tahad ja harjutad, saad hakkama.

• Oska eristada - määratle selgelt ja detailselt, milline on tegelik olukord ja faktid. Ütle endale "stop" ja suuna oma mõtlemine teadlikult Mõistlikule osale ajust. Ära ole oma tunnete ohver.
• Ole empaatiline - püüa teisi inimesi mõista ja nende loogikast aru saada, otsi koostöö ja ühise asja ajamise kohti.
• Räägi - ventileeri oma emotsiooni seal, kus see on kohane. Tunnete mahasurumine ja eitamine pole lahendus, vaid vältimine (tunne ja probleem sellest ei kao). Kui oled mees, siis julge ka rääkida asjadest, mis sind tegelikult häirivad. Ole sealjuures aus ja jää viisakaks.
• Hari ennast - vihkamine ja eelarvamused tulevad teadmatusest. Mida rohkem sa kellestki/millestki tead, seda vähem sa üldistad ja annad hinnanguid. NB! Haridusega peab kaasas käima empaatia. Intelligentsed inimesed, kes keskenduvad ainult faktilisele infole, on väga sageli sallimatud ja üleolevad teiste suhtes, peavad ennast paremaks ja targemaks, neil puudub emotsionaalne haritus.
• Küsi endalt, kas oht on tegelikult ka olemas - kas asi on vastandumist ja vihkamist väärt või keskendud sa liialt oma hirmupõhistele oletustele?

Mõtlemine pole Ellujääja tugevaim külg, teda saab treenida tegutsemise ehk käitumise kaudu. Seega hakka harjutama, kuidas juhtimine õigel ajal Mõistlikule osakonnale üle anda. Teooria üksi ei aita Ellujääjat, ta õpib läbi pideva praktika.