teisipäev, 5. märts 2019

Andestamise tähtsus

Ilma andestamiseta pole võimalik ühelegi suhtele pühenduda. Kui me ei andesta, siis hoiame kinni oma valust. Tahame, et keegi teine oleks meie valus süüdi: "Ma olen selline sellepärast, et sina oled minuga halvasti käitunud", "Ma olen selline, sest mul oli raske lapsepõlv." Õigustuste ja vabanduste otsimine tähendab, et tahame panna kedagi teist vastutama oma enesetunde eest. Tahame, et keegi teine vastutaks selle eest, millised me oleme ja millist risti endaga kaasas kanname. Ja tahame, et ta seda mäletaks!

Just mäletamine on sageli seotud sellega, miks me ei andesta. Ühest küljest loodame justkui kättemaksule: küll tuleb aeg, kui mul on võimalik parastada; loodan, et saad sama tunda; kui saan tagasi teha, siis alles oleme tasa... Anname mõista, et me mäletame kõike ja rohkemgi veel ning sa oled jätkuvalt ära teeninud minu halva suhtumise. Teine põhjus on ekslik arvamus, et andestamine tähendab unustamist - justkui ei tohiks enam juhtunut mäletada ega sellepärast kurb olla. Või kardame, et anname teisele inimesele andestamisega mõista, et vabastasime ta vastutusest - nüüd on kõik hästi ja unustatud. Seda viga ei tohi teha! Ta peab teadma, et meie mäluga on kõik korras!

Tegelikult ei andesta me sellepärast, et me ei soovi vastutada oma enesetunde ja käitumise eest. See on palve: "Ärge võtke mult ära põhjust olla täpselt nii halvasti suhtuv ja ütlev, nagu ma olen." Kui ma andestan, siis pole mul enam ühtegi õigustust, miks ma olen sinuga ebaviisakas. Siis tuleb mul endale otsa vaadata: minu enesetunne ja käitumine on ebameeldivad, sest ma ise ei taha või ei oska teisiti - see ei tulene sinust, vaid minust endast, minu suhtlemisviis on minu probleem. See eeldab meilt nõustumist, et ma olen ekslik, ma pole täiuslik, ma teen ka haiget ja olen mõnikord päris nõme. Selline julgus ja ausus iseenda vastu nõuab küpsust ja eneseteadlikkust. Kui seda pole, siis kipume võitlema ja ennast tõestama, sest enesehinnang saab hoobi ja meil on tarvis näidata, et me oleme tegelikult palju paremad - mitte mina pole halb, vaid sina!

Andestada on kergem, kui oleme tegelenud endaga ja vabanenud häirivast tundest. Meil on alati õigus leinata seda, millest oleme ilma jäänud ja millele oli õigustatud ootus. Eriti oluline on see vanematega suhetes, mis on meie kujunemisel mänginud üht peamist rolli. Kui vanemad on jätnud mõne meie vajaduse rahuldamata, nt pole pakkunud piisavalt tähelepanu ja heakskiitu, kanname selle ootuse üle oma paarisuhtesse ja nõuame, et partner täidaks selle tühimiku - annaks meile pidevalt tähelepanu ja tunnustust. See paneb talle suure koorma, sest tema ülesanne on olla vaid partner. Ta ei saa täita nii partneri kui ka vanemate tühja kohta, mitme tooli peal üheaegselt ei istu. Ja meis tekib rahulolematus: ta pole piisavalt hea, ei tee piisavalt palju, ei vasta piisavalt mu vajadustele, ikka ei anna ta mulle piisavalt tähelepanu ega kiitust - miski jääb lõpuni puudu... Mõista oma vanemaid ja andestada neile on võti, kuidas olla oma paarisuhtes rahulolevam, aktsepteerida partnerit ja oodata temalt vaid seda, milleks ta võimeline on. Andestada tähendab, et me ei hoia kinni oma ohvrirollist, ei oota karistust ega kättemaksu, tagasitegemise võimalust ega erisoodustusi kõige heastamiseks. Andestamine on alati meie valik. Andestada tähendab vastutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar