kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kas ma ikka olen pandav?

Inimesele on omane püüda võita: olla kellestki parem ja õigem, ilusam ja targem, tugevam ja edukam, suurema auto ja uuema telefoniga. Evolutsioon kujundas meist tsiviliseeritud loomad, kellel on arengu käigus kaduma läinud pea kõik loomulikud instinktid, nt oskuse asemel metsast koopasse tagasi orienteeruda kasutame GPS-i (ja oleks parem, kui see ütleks ka ise ette, millal ja kuhu pöörata!), oskuse asemel mammutit püüda on meil õnneks Rademar ja Maksimarket (ja võimalus nende peale kaevata).
Kuid siiski on meil veel säilinud kaks instinkti: ellujäämine ja liigi jätkamine. Just selle viimasega on seotud meie soov võita ja teistest parem olla. Usume alateadlikult, et kui me pole paremad, siis vähendab see meie atraktiivsust ja jääme "lihaturul" allahindluse letile. See lihaturg ei ole seotud ainult partneri leidmise, vaid ka muude valdkondadega, kus atraktiivsus on määrav: jääda silma parima kandidaadina töövestlusel, olla kiirem ja täpsem võistlusrajal, koguda suurim sõbralist sotsiaalmeedias, toppida üles kõige rohkem laike koguv seksapiilist nõretav pilt, jätta mulje kvaliteetsest teenusest sõltumata tegelikust sisust jne. Kuigi elame kolmekordsete pakettakende taga elektrist valgustatud toas internetiseade nina ees arvame ikka, et meie väärtus sõltub teiste hinnangust ja elu on üks suur džungel, kus parim isend võidab ja ruumi on vaid ühele.

Meie usk enda atraktiivsusesse lööb kõikuma seda enam, kui tegemist on lähisuhtega. Perekond on üks suur ja oluline süsteem, mis võib pakkuda nii tuge ja lähedust kui ka mittemõistmist ja üksindust. Mida lähemale oleme kellegi endale lasknud, seda enam ootame, et ta vastaks meie kõige olulisematele vajadustele. Mida enam ootame temalt meie vajaduste rahuldamist, seda suurem on pettumus, kui seda ei juhtugi. Armukadedus, süütunne, alaväärsus, häbi - kõik see suurendab meie hirmu või uskumust oma ebaatraktiivsusest, millele järgneb hirm jääda üksi, kaotada kontakt ja suhe. Hirm kaotada oluline ressurss sunnib meid omakorda kontrollima, ega see ometi tõele vasta. Nii hakkame survestama, välja pressima, nõudma tõestust, otsima kinnitust või tõmbume eemale, sest väärikam on ise selg pöörata enne, kui maha jäetakse - mahajätmine oleks liiga alandav ja kinnitaks, et ma pole piisavalt hea.

Kogu austuse juures tsivilisatsioonile ja arengule tuleb siiski alla vanduda loodusele - meie instinktid on ikka veel kiiremad ja tugevamad kui analüüsiv osa ajust. Kui kerge on kaotada kõik, mida me tegelikult oskame, kui mängu tuleb hirm olla tõrjutud ja üksi! Ei loe enam targad õpetused suhtekoolituselt, kui seda igapäevaselt ei rakendata. Ei meenu ükski enesekontrollivõte, kui seda praktikat muidu ei ole. Ei tule pähe teiste head kogemused, kui see pole saanud enda kogemuseks.
Siit moraal: kui õpid, siis kasuta! Vastasel juhul ei hakka me kaasama mõistlikku osa ajust, et instinktidega toime tullla. Me jääme reageerima selle asemel, et teha midagi paremini; jääme kahtlema "Kas ma ikka olen pandav?" selle asemel, et uskuda "Olen küll!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar